9. detsember 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Järgneb ASi Veolia Keskkonnateenused juhi Argo Luude kommentaar:

Tallinna linn on lubanud 2009. aasta järele jäänud 22 päeva sees langetata otsuse selle kohta, kas pealinlaste prügi hakkab alates 2012. aastast põletama Eesti Energia 220 000tonnise võimsusega põletusjaam. Suure kiirustamise taustal jääb paratamatult mulje, et põhjalikku analüüsi seekord teha ei jõuta.

Jäätmeid ei jätku

Et täisvõimsusel töötada, vajaks Iru jaam 220 000 tonni olmeprügi aastas. Kui aga prügilatesse jõudvad jäätmed vähenevad tänu sorteerimisele ja taakasutusele tänasega sarnases tempos, toodavad Harjumaa elanikud 2012. aastal sellest vaid alla poole.

Enamgi veel – 2012. aastaks on 220 000 tonni jäätmeid hinnanguliselt ¾ Eesti riigis aasta jooksul tekkivast prügist. Seega tuleks jaama tööshoidmiseks jäätmeid Irusse vedada kõikjalt üle Eesti.

Selle tulemuseks oleks aga Eesti Energia monopoli tekkimine prügisektoris ja võimalik hinnatõus kõigi Eesti piirkondade jaoks. Tallinlaste jaoks kompenseeriks hinnatõusu osalt võimalus saada Iru jaamast odavamat toasooja, ent on tõenäoline, et teiste Eesti piirkondade elanikud maksaksid selle kinni kõrgemate prügiveohindade kaudu.

Hind võib kasvada ligi 30%

Põletusjaamaga kaasnevad ka väga kõrged püsikulud. Veolia juhib kokku ligi sadat jäätmete põletusjaama ning teame, kui palju nende ülalpidamine maksab. Meie arvutuste põhjal kujuneks väikseimaks võimalikuks prügi vastuvõtmise maksumuseks Irus hinnanguliselt 782 krooni tonni kohta. Täna on Tallinnas jäätmejaama väravas tasu 565 krooni tonni kohta. Seega kasvaks hind vähemalt kolmandiku.

Tõsi, Eesti Energia on viidanud oluliselt madalamatele hindadele, kuid meie kogemus teistes riikides annab põhjuse selles kahelda. Tulevikus lisandub hinnale ilmselt ka saastetasu, kuna muudes Euroopa riikides see nii on.

Põletusjaama avamine ei tähenda, et võiksime sulgeda kõik teised jäätmejaamad üle Eesti. Kui Iru jaam on mingil põhjusel rivist väljas on või toimuvad seal hooldetööd, tuleb prügi ikka prügilasse viia.

Lisaks jääb prügi põletamisel järgi hulk tuhka, mida pole panna mujale kui prügilasse. Üle ei saa vaadata ka Euroopa Liidu ees võetud kohustusest taaskasutada ja komposteerida. Jäätmejaamade  tööshoidmine tekitab aga lisakulu ning ka see tuleb kinni maksta tarbijatel.

Põletamisele on alternatiive

Kindlasti ei ole Veolia põletusjaamade kui selliste vastu. Leiame aga, et Eesti väiksuse juures ei ole nii võimsa jaama rajamine lihtsalt mõistlik. Põletusjaama asemel soovitame Tallinna linnal tõsiselt kaaluda mehhaanilis-bioloogilist töötlemist, mis on palju paindlikum ja kordades odavam lahendus, mille ökoloogiline jalajälg on sarnane jäätmete põletamisega.

Jäätmete mehhaanilis-bioloogilise töötlemise kõrvalsaadus on RDF-kütus. Saja kilo olmeprügi kohta tekib 48 kilo RDF-kütust, mida saab kasutada tsemendi valmistamisel ja katlamajades. Seega saaksid tallinlased ka mehhaanilis-bioloogilise töötlemise abil jäätmed kütteks muuta. 

Kannapööre riigi jäätmekäitluses

Nagu öeldud – Tallinna linna otsusel on oluliselt suurem mõju kui esmapilgul näib. Eesti Energia nägemus mõjutab kogu Eesti prügimajandust ja kõiki selle sektori ettevõtteid. See tooks kannapöörde kogu riigi jäätmekäitlussüsteemi. Ning kuigi Iru jaam asuks Tallinna külje all, mõjutab selle rajamise otsus ometi kõiki Eesti elanikke.

Ei ole mitte ühtegi tegurit, mis sunniks Tallinna linna ja Eesti riiki selle otsusega täna ruttama. Tegu on keerulise ja kahtlemata olulise küsimusega, mis vajab meie hinnangul senisest põhjalikumat argumentide vaagimist. Samuti väärib see teema avalikku diskussiooni, et kaaluda eri lahenduste poolt- ja vastuargumente. Alles seejärel võiks jõuda otsustamise juurde.

Autor: Haldusuudised.ee