5. oktoober 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Hiljuti hakkas majandusministeeriumi poolt kostma arvamusi, et taastuvenergia tootjatele makstavaid dotatsioone tuleb vähendada. Uhke olen ma sellepärast, et kui dotatsioonide vähendamisest hakati rääkima, siis ennustasin, et see ettepanek nii lihtsalt küll läbi ei lähe. Toetuste saajateks on võimsad välisfirmad ja kohalikud rikkad inimesed. Neil on piisavalt mõju ning raha, et enne kevadisi riigikogu valimisi panna valitsusliit ümber mõtlema. Me kõik kogesime raha võimu 2007. aasta talvel, kui Urmas Sõõrumaal õnnestus panna enda pilli järgi tantsima kõik riigikogus esindatud erakonnad.

Möödunud nädalal teatas peaminister Andrus Ansip, et dotatsioonide vähendamisega ei ole mõtet kiirustada ja ta ei toeta kehtivate reeglite muutmist enne valimisi.

Põhjendus pole loogilin

Peaminister on korduvalt kritiseerinud 2007. aastal riigikogu dotatsioonide tõstmise otsust. Ta on nimetanud seda koguni meie parlamentarismi üheks häbiväärseks leheküljeks. On kummastav, et kui nüüd üritatakse seda häbiplekki maha pesta, siis hakkab otsust kritiseerinud Ansip hoopis seda toetama. Ma ei saa Ansipi loogikast aru. Sisuliselt ta ütleb, et poliitikute tehtud vea parandamisega ei tasu kiirustada, sest kunagi tehti viga.

Ansip andis neljapäeval mõista, et dotatsioonide vähendamine ei saa toimuda valimiskampaaniana. Sellega vihjab peaminister, et majandusminister Juhan Parts ja IRL üritavad dotatsioonide vähendamisega valimiskampaaniat teha. Ansipi kahtlustuses võib olla oma tõetera, aga teisalt tundub mulle, et ainult valimiskulude katmiseks raha hankiv erakonna juht saab riigile ja tema kodanikele kahjulike otsuste säilimist toetada väidetega, et nende otsuste muutmine ehk vigade parandamine on kampaania.

Neli aastat tagasi otsustasid erakonnad külvata osa energiatootjaid rahaga üle. Vastutasuks laekus parteikassase mõni miljon krooni. Selle mõne miljoni krooni nimel olid poliitikud nõus tagama tootjatele aastas miljardi kroonise tulu. Tekib küsimus, kas nüüd, järgmiste miljonite parteikassasse laekumise lootuses lubatakse, et dotatsioonide vähendamisega ei tormata?

Umbusaldab konkurentsiametit

Ansipil on muidugi õigus, et neli aastat tagasi määrati toetuste määrad kindlaks ilma analüüsita. Korrektsem oleks muidugi öelda, et analüüs oli majandusministeeriumis tehtud, aga ministeeriumi juhtide ja riigikogus esindatud erakondade juhtide kokkumängu tulemusena lasti see analüüs parlamendi poolt veega alla.

Peaminister jätab aga tähelepanuta, et seekord on toetuste vähendamise ettepanekule eelnenud Konkurentsiameti analüüs, kes on jõudnud järeldusele, et elektritootjatele makstavad toetused on liiga kõrged. Lisaks oleme nelja aasta taguse ajaga võrreldes oluliselt targemad. Kui toona oli võimalik riigikogu liikmeid lollitada juttudega, et taastuvenergia pole piisavat kasumlik äri ja seetõttu vajab suuri toetusi, siis nüüd me näeme, et see äri on väga tulus.

Süüdistades dotatsioonide kärpimise idee autoreid valimiskampaanias, süüdistab peaminister tegelikult Konkurentsiametit poliitiliseks tööriistaks olemises. Peaminister seab kahtluse alla konkurentsiameti sõltumatuse ja usaldusväärsuse.

Toetab Sõõrumaa arvutusi

Neli aastat tagasi võtsid poliitikud dotatsioonide määramisel aluseks Urmas Sõõrumaaga seotud Väo soojusjaama arvutused. Nüüd millegipärast eirab peaminister Konkurentsiameti arvutusi ehk sisuliselt asub toetab Sõõrumaa toonaste alluvate pakutud määrasid, kuigi peab nende seadustamist parlamentarismi häbiplekiks. Ainult poliitikas on võimalik selline kahepalgelisus.

Ja see pole ainus näide peaministri kahepalgelisusest. Peaminister ütleb, et dotatsioonide vähendamine kahandab Eesti riigi usaldusväärsust investorite silmis. Kui riigikogu hakkas valitsusliidu initsiatiivil menetlema Tallinna Vee kasumit piiravat seadust, siis ei tormanud peaminister sugugi seda eelnõud kritiseerima. Miks peaminister ühte monopoli soosib, aga teist mitte?

Riigikogu tegi neli aastat tagasi kiirkorras langetatud otsusega oma margi täis ning kahandas avalikkuse silmis seaduslooja usaldusväärsust olles kitsa huvigrupi tööriistaks. Nüüd on oht, et oma ametiaega lõpetav järgmine riigikogu koosseis astub sama reha otsa. Ma saan küll aru, miks dotatsioonide vähendamist üritavad takistada taastuvenergia tootjad – nemad kaotavad reaalset raha. Aga mis kasu saab Reformierakonna juht ja peaminister sellest, et ta neile selle rahavoo veel üheks või mitmeks aastaks soovib kindlustada? Sellele küsimusele ma vastata ei taha, sest võib-olla näen tonti seal, kus seda tegelikult ei ole.

Autor: Haldusuudised.ee