15. oktoober 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Äripäev on seda debatti jälginuna aina enam arvamusel, et tegelikult ei esinda poliitikud energiast kõneledes mitte rahva tahet, vaid raha. Ühest küljest on see mõistetav – energiasektoris ringleb kohutav kogus raha, ainuüksi taastuvenergiadotatsioonid ulatuvad miljardi kroonini aastas. Rääkimata siis lihtlabasest elektrienergia tootmisest ja müümisest (ainuüksi Eesti Energia mullune majandusaasta tõi 11miljardilise müügitulu juures enam kui kaks miljardit krooni puhaskasumit).

Et raha mängib põhirolli, näitab valitsusegi tegevus, kes viimastel aastatel on Eesti Energiat põhiliselt rahapumbana kasutanud ja võtnud dividendidena välja sadu miljoneid kroone.

Teisalt on ilmselge, et säärane määratu rahavoog annab energeetikaettevõtjaile suurepärase võimaluse palgata tippspetsialiste, kes võimukoridorides lobitööd tehes rahakotti veelgi paisutada aitaks.

Olgem ausad, miljardilistest käivetest moodustavad lobimeestele makstavad miljonid vaid pisku ning seegi ei lähe kaduma – vajalikud seadusemuudatused toovad mitu korda enam sisse. Seega, kui poliitikud (kel on seadusandlik võim) huvituvad rahast, ja energeetikud (kel on raha võim) sobivamatest seadustest, pole vaja pikalt mõelda, kuidas raha ja seadus kokku klappima hakkavad. Küll nad klapivad. Ja miks on meil tunne, et praegu debateerivate IRLi ja Reformerakonna selja taga ongi hoopis raha esindavate huvigruppide eri nägemused?

Kuid praegustest energiateemalistest sõnavõttudest kumab välja ka puhas valimispropaganda. Ehk see, kui vaevalt pool aastat enne valimisi on elektri hinna kontrolli all hoidmisega hakatud tegelema, on kahepalgeline. Sest tegelikult on valitsusliidu erakondadel oma esindajad Eesti Energia nõukogus juba mitu aastat olemas olnud, ja just ettevõtte nõukogu peaks ettevõtte strateegia paika panema.

Ja kui nüüd on ühtäkki avastatud, et plaanitud investeeringud on ikka jamad, siis vabandage väga – populismi haisu on tunda kaugele. Järgnenud teated, kes ikkagi konkreetselt hinnatõusu ära hoidis, oleks võinud otse Eesti Klassikalise Huumori muuseumile adresseerida.

Selles valguses tundub juba isegi koomiline peaministri möödunudnädalane hüüatus, et Eesti Energia hinnatõusu soov on nahaalsus ja lauslollus. Tõele au andes ei saagi üks äriettevõte, millele omanik on pannud ülesandeks kasumi teenimise, et saaks võimalikult palju dividende võtta, teisiti käituda. Ja Eesti Energia juht Sandor Liive teeb Äripäeva arvates väga head tööd – kuni omanik pole talle teistsugust ülesannet andnud, on tema asi kasumit teenida. Kui nõukogu ütleks, et aitab Sandor, hoiame nüüd elektri hinna all, tegele vaid kodumaiste investeeringutega ja tee sedagi kasumlikkuse piiril, siis pole kahtlustki, et ta saaks ka selle ülesandega kenasti hakkama.

Autor: Haldusuudised.ee