19. oktoober 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Energeetika on muutunud päevakajaliseks, sest selles valdkonnas liigub suur raha. Iga väiksemgi algatus midagi muuta paneb tööle arvukad lobistid, kes kõik asuvad tekki enda leivaisa poole tõmbama.

Avalikkusel oleks lihtsam orienteeruda, kui erakonna esindajate ülikondadele ja kostüümidele ehk võistlusdressile oleks sarnaselt sportlastega õmmeldud sponsorite logod. Kuna parteid ei soovi anda infot, milliste huvigruppidega koostöös nad erinevaid eelnõusid kirjutavad, siis jagan paar soovitust, millega tasub energiadebatti jälgides arvestada.

Ühe teemaga tapetakse teine

Kui poliitik esineb avalikkuse ees mõne provokatiivse avaldusega, siis mõelge, miks just nüüd, ja pöörake tähelepanu sellele, kuidas teema tõstatati. Energiadebatis on üritatud ühe teemaga tappa teist teemat. Pean silmas peaminister Andrus Ansipi hiljutist pressikonverentsi, kus ta tegi Eesti Energia juhtidele karmis toonis peapesu.

Peaministri käitumine ei olnud juhuslik. Reformierakonna eesmärk oli viia avalikkuse tähelepanu ära taastuvenergia toetuste vähendamise teemal puhkenud arutelult. Ühel parteil on raske elektritarbijale kasuliku ettepaneku vastu seista, kui see teema on avalikkuse tähelepanu all.

Eesti Energia taotletud järsk hinnatõus oli hea võimalus taastuvenergia teemal puhkenud debati fookust hägustada. Teine sarnast eesmärki kandev idee on viia konkurentsiamet majandusministeeriumi alt rahandusministeeriumi alla.

Elektrihinna tõusu taotlust kritiseerides käitus peaminister kahepalgeliselt. Eesti Energia juhtkonda süüdistades jättis ta märkimata, et ettevõtte nõukogus esindavad riigi huve kaks Reformierakonna liiget – Kalle Palling ja Meelis Atonen – ning Reformierakonna suurtoetaja Toomas Luman. Kui peaministril oleks olnud tõsine mure Eesti Energia juhtimise pärast, siis oleks ta pöördunud nende meeste poole. Ei tasu uskuda Reformierakonna peasekretäri Kristen Michali väidet, et nõukogu liikmed ei ole kursis ettevõtte investeeringuplaanide ja hinnapoliitikaga.

Eesti Energia võttis küll hinnataotlusest loobumisega ka teema kiiresti päevakorralt, kuid Reformierakond saavutas oma eesmärgi – avalikkus hakkab energiateemast väsima ehk oravatel on lihtsam tõrjuda taastuvenergia toetuste vähendamise ideed.

Kes erakonda debatis esindab?

Erinevatel teemadel peetavate arutelude puhul tasub pöörata tähelepanu, kes erakondi debattides esindavad. Näiteks kui mõne ideega tulevad välja partei noorteorganisatsioonide esindajad, siis üritatakse testida avalikkuse reaktsioone. Noored parteilased on justkui laborihiired.

Teine seltskond on erakondlikud klounid või naljamehed. Neid kasutatakse jälgede segamiseks. Arvan, et heaks näiteks on keskerakondlase Märt Sultsi kasiinosaare idee. Avalikkus ja meedia arvavad, et üks naljamees propageerib enda utoopilist kinnisideed. Ühel hetkel võime aga avastada, et Sultsi tagant paistavad mõne mõjuka äriliidri kõrvad.

Energiateemalises debatis erakondlikud klounid ei osale. Reformierakond ja IRL on pannud välja raskekahurväe. ETV saates Foorum esindas Reformierakonda peasekretär Michal ja IRLi erakonna esimees Mart Laar. See näitab, et teema on mõlemale erakonnale väga oluline.

Reformierakonnale koguni nii oluline, et kogu energeetika teemal toimuv on usaldatud erakonna peasekretäri kureerida. Peasekretär on ametimees, kellel praegu peaks käed jalad tööd täis olema lähenevateks valimisteks valmistumisega. Ta tegeleb kampaaniate planeerimisega ja rahastajate otsimisega. See on ka üks põhjus, miks ma arvan, et Reformierakonna energeetikapoliitika kujundamisel käib praegu tihe koostöö erakonna võimalike rahastajatega, kahjuks ei näe avalikkus aga nende firmade logosid Michali seljal.

Autor: Haldusuudised.ee