Autor: Urmas Ustav • 3. märts 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Nõnda kui mistahes muu sisult varimajanduse raamesse kuuluva nähtusega, on keeruline midagi radikaalset üleöö peale hakata elukondliku üürituruga. Pigem on lahendus mõistlikult doseeritud meetmete kogumis.

Kindlasti tuleks vältida läbimõtlemata kampaanialikkusest kantud aktiviteete. Mõju võiksid avaldada kogum teavitustööst, sanktsioonidest, aga ka võimalustest seadustada oma tegevus. Riigi eesmärk on ideaalis alati abistada oma alamaid õiguskuulekalt tegutsema, mitte sundima neid pimesi kasutama maksuliselt enimkoormavat toimimisviisi. Lisaks ei ole üüriturg Eestis ülemäära arenenud, mis aga pärsib majanduskeskkonda üldisena, kuivõrd jätab tihti inimestele alternatiividena kas ebamõistlikult kalli üüripinna või siis pikaajaliselt siduva ja tema tegutsemisvabadust piirava eluasemelaenu otsa.

Niisiis võiks lahendus seisneda siinarvaja nägemust mööda mõistlikult doseeritud meetmete kogumis: 1. Teavitus kaasnevatest sanktsioonidest; 2. Meenutus mitut (elukondlikku) kinnisasja omavatele füüsilistele isikutele et nende vara koosseis tekitab küsimusi elamispinna kasutamise ning selle eest tasu saamise osas; 3. Osundus võimalusest anda kinnisasja omand või valdus üle enda valitseva mõju all olevale äriühingule, mis tegeleb elamispinna üürileandmisega oma ettevõtlusena; 4. Paar kõnekat ning hästi läbimõeldud näidisprotsessi. Meenutagem, kuidas Diveci jt off-shore teenuseid osutavate ettevõtjate metoodilise käitlemise tulemusel muutus seesuguse ühinguformaadi kasutamine Eestis paari aastaga lauspraktikast sisuliselt paarianähtuseks.

Lisaks peaks aga laiema pildi korrastamise mõttes kriitilise pilguga üle vaatama üürilepingu sätted võlaõigusseaduses, kuna praegune üürnikku, kui seadusandja hinnangul üürilepingu nõrgemat osapoolt kohati valimatult kaitsevad sätted võimaldavad tihti lubamatut õigusnihilismi ehk sunnivad elamispinna üürile andjat arvestama pahatahtliku üürniku otsa sattumisel tarvidusega aastatega kogutud üüriraha eest mitmeid aastaid kohut käia ning kokkuvõttes vastava aja eest üüritulust tõenäoliselt ilma jääda.

Maaklereil on eraldiseisvat otsustavat rolli keeruline näha; küll aga aitaks maksuhalduri ja maaklerite koostöö - näiteks teavitustöö läbi Maaklerite Koja - kindlasti edastada inimestele sõnumit, mil viisil mõistlikult ja õiguspäraselt toimida. Sarnaselt nt Maaklerite Koja rollile püüelda muutustele lihtkirjalike broneerimislepingute sõlmimise praktikas, mis tänini vohab, ent tihti - et mitte öelda reeglina - tähendab praktikas tühiste lepingute sõlmimist. See aga on juba omaette teema.

Kokkuvõttes lubab siinarvaja enesele küll mõningase skepsise investeeritava ressursi ja kojutoodava maksusumma proportsiooni mõtestatuse suhtes, kui eesmärgiks seada kitsalt maksulaekumine. Kindlasti aitab metoodiline tegelemine kaasa õigussuhete formaalsele korrastamisele ja, mis veelgi olulisem, aitab muuta mentaliteeti, mis senini kohelnud üüritulult ausalt maksu maksvat isikut kui pigem vaimse hälbega või vähemasti oma arutu aususega ettevaatlikuks tegevat isikut.