Autor: Äripäeva eriprojektide ja sisuturunduse üksus: [email protected] • 15. oktoober 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Pipelife annab vastused küsimustele, miks on oluline reovett käidelda ning mis erinevused on nendel kolmel puhastuslahendusel.

Olulisim on meeles pidada, et reovee käitlemisel tuleb jälgida, et saasteaineid ei satuks pinna- ega põhjavette, mis on üldjuhul ka joogivee allikaks. Kaevuvee kvaliteet sõltub suures osas reoveekäitlusest, pinnasest ja pinnavee liikumisest.

Reovesi võib jõuda kaevuvette ja naabrid tülli ajada

Keskkonna säästmisele mõeldes tuleb rohkem tähelepanu pöörata reovee vastutustundlikule käitlemisele. Pinnas ise ei suuda alati kogu reovett filtreerida ning majapidamises kasutatavad kemikaalid saastavad keskkonda. Vastutustundlik reoveekäitlus on oluline kõikjal, sest joogivee kvaliteet sõltub sellest otseselt ̶ seos nende kahe vahel on märkimisväärne.

Tasub meeles pidada lihtsat tõde, et välikäimla ja joogiveekaev on omavahel ühenduses pinnase kaudu, sellepärast on oluline et see vesi, mis pinnasesse juhitakse, oleks maksimaalselt puhas. Tõsi on see, et isegi naabri kuivkäimla või puudulik reoveesüsteem võib rikkuda lähedal asuvate kaevude vee. Selliseid naabritevahelisi vaidlusi on ka meediast läbi käinud.

Isegi kui kaevuvesi on pealtnäha selge, lõhnatu, värvitu ja ka maitsel pole midagi iseäralikku tunda, siis ei tähenda see veel, et vesi reostunud pole. Vee kvaliteedis veendumiseks tuleb võtta veeproov või analüüs. Selleks, et teada saada, kuidas korralik reoveekäitlussüsteem kaevuvee kvaliteedis avaldub, tuleb võtta kaevuveest proov enne reoveesüsteemi paigaldamist ja pärast seda.

Reovee käitluse tuleb kohaliku omavalitsusega kooskõlastada

Igasugune reoveekäitluse lahendus tuleb kohaliku omavalitsusega kooskõlastada. Nemad annavad ka juhised, kuidas seda oma haldusalal teha. Reovee kohtkäitluse lahendamiseks on kolm kõige levinumat võimalust: kogumismahuti, septik ja omapuhasti ehk biopuhasti. Nende vahel valimiseks ei tule arvesse võtta ainult hinda, vaid ka püsikulusid, septiku ja biopuhasti puhul ka puhastusefektiivsust.

Kogumismahuti sobib neile, kes palju vett ei tarbi

Kogumismahuti peamine eelis on tõsiasi, et seda lubatakse tihti paigaldada ka tiheasustusaladele. Vaatamata mahuti soodsale hinnale võivad püsikulud kasutajale kallid olla, sest seda tuleb vastavalt kasutusele jooksvalt tühjendada. Kui arvestada, et septikut ja biopuhastit tühjendatakse kord aastas u 2–3m3 võrra, siis mahutit keskmiselt kord kuus 5–10 m3 võrra. Kogumismahuti on mõistlik valida juhul, kui vett tarbitakse väga vähe. Ühtlasi ei mõjuta mahuti toimimist kasutusregulaarsus.

Kogumismahuti kasuks otsustamisel tuleb paigaldada ka täitumisandur, et hoida ära ootamatut täitumist.

Mugav septik sobib vaid kindlatesse pinnastesse

Teine populaarne valik on settemahuti ehk septik. Septik on suhteliselt hooldusvaba ning vajab reovee paakauto kutsumist üldiselt vaid korra aastas. Settemahutis toimub reovee puhastamine ainult mehaaniliselt, gravitatsiooni toimel – veest raskemad osakesed settivad mahuti põhja ning kerged osakesed tõusevad veepinnale. Septikust väljuv puhastatud reovesi juhitakse pinnasesse läbi imbväljaku, mis pole kõige tõhusam ja kaasaegsem viis.

Kohtades, kus on põhjavesi nõrgalt kaitstud või kaitsmata, ei lubata tihti septikut paigaldada. Kui aga pinnasetingimused võimaldavad ja põhjavesi on kaitstud, siis võib septiku kasutamine olla piisav.

Sageli räägitakse septiku lühikesest elueast, kuid selle all mõeldakse hoopis septiku juures paikneva imbväljaku eluiga. Septikust väljuv vesi on küll mehaaniliselt puhastatud, aga sisaldab orgaanilist ainet ja sellepärast võib imbväljak ajapikku kinni kasvada. Sõltuvalt pinnasetingimustest võib imbväljaku eluiga olla 10 kuni 15 aastat.

Septiku puhastusefektiivsust mõõdetakse septikst väljuvas vees oleva orgaanilise aine massi järgi.

Septikus ei toimu orgaanilise aine lagundamise kontrollitud protsessi, seega on biopuhastist väljuv vesi oluliselt puhtam võrreldes septikust väljuva veega.

Biopuhasti on kui isiklik reoveepuhastusjaam

Võrreldes septiku või kogumismahutiga on biopuhasti nagu isiklik reoveepuhastusjaam – mikroorganismid, mis lagundavad reovees olevad orgaanilised ained, puhastavad heitvee. Mikroorganismidele loob biopuhastis sobivad elutingimused reovee õhustamine. Selle tagajärjel lagundatakse väga suur osa orgaanilisest ainest veeks ja süsihappegaasiks.

Tavalise kodukeemiaga saab biopuhasti hakkama, kuid kuna biopuhastis elavad mikroorganismid, tuleb agressiivse kodukeemiaga olla igal juhul ettevaatlik. Kanalisatsiooni ei tohi kindlasti visata ravimeid, eriti antibiootikume.

Kui biopuhasti järele paigaldada imbväljak, siis on ka selle eluiga tõenäoliselt tunduvalt pikem kui septiku puhul. Seda põhjusel, et biopuhastist väljuv heitvesi sisaldab palju vähem orgaanilisi aineid. Ühtlasi võib biopuhastis töödeldud vett, kooskõlastatult omavalitsuse ja vajadusel teiste ametkondadega, ka otse kraavi või veekogusse juhtida.

Iga toode, mida biopuhasti nime all müüakse, ei ole biopuhasti

Biopuhastil peab olema Euroopa Liidus kohustuslik CE-märgis ning see peab olema läbinud kõik vajalikud laborikatsed, eelkõige puhastusefektiivsuse mõõtmise.

Efektiivsemad biopuhastid töötlevad puhastusprotsessis tekkinud aktiivmuda ja heljumit uuesti, pumbates selle tagasi eelmisesse kambrisse ja puhastusprotsessi uuesti käivitades.

Biopuhastiga on tegemist juhul, kui bioloogiline puhastus toimub enne reovee imbväljakusse juhtimist, vastasel juhul on tegemist septikuga.

Enamik biopuhasteid toimib reovee õhustamise põhimõttel, seega peab biopuhastis olema aeraator koos kompressoriga, et mikroorganismid saaksid eluks vajalikku õhku.

Puhasti korpus peaks olema tugevast polüetüleen HDPE plastist. Näiteks klaasplast on suhteliselt rabe materjal, mida võib paigalduse või ekspluatatsiooni käigus kahjustada. HDPE plastik on vastupidav ja inertne materjal, ei erita loodusesse kemikaale ja peab vastu agressiivses keskkonnas. Tasub eelistada monoliitse korpusega puhasteid, kus kõik ühendused on kokku keevitatud.

Biopuhasti ostmisel lähtu vajadusest

Biopuhasti puhul räägitakse puhastusvõimekusest, aga mahuti ja septiku puhul mahutavusest. Puhastusvõimekuse ühik on liitrit ööpäevas ja mahutavust mõõdetakse kuupmeetrites – seega tuleb biopuhasti valida puhastusvõimekuse järgi.

Valiku tegemiseks tuleb esiteks selgeks teha, kui palju vett majapidamises tarbitakse, et soetada optimaalse suurusega biopuhasti. See on oluline, sest iga puhasti on ette nähtud töötama kindlas koormusvahemikus. Näiteks kui osta 2000-liitrise päevase puhastusvõimekusega biopuhasti, kuid reaalne veetarbimine on 600 liitrit päevas, ei saa biopuhasti töötada piisava efektiivsusega.

Biopuhasti vajab toimimiseks üldjuhul elektrit, kuid ta on võrdlemisi säästlik, enamasti jääb aastane voolutarve mõne saja kilovatt-tunni (kWh) juurde. Elektrikatkestuste puhul tuleks biopuhasti toimist kontrollida.

Biopuhasti puhul määratakse biopuhastist väljuva orgaanilise aine masskonsentratsioon ja koostis.

Biopuhasti tuleb paigaldada sellisesse kohta, kust reoveepaakauto saaks seda tühjendada. Biopuhasti korrektne paigaldus tagab sujuva ja tõrgeteta töö pikkadeks aastateks.

Sageli ei tea inimesed, kui palju nad täpselt vett tarbivad, kuid õige mahuga puhasti valimiseks on see väga vajalik. Sellepärast oleks mõistlik enne puhasti ostmist paigaldada veearvesti. See aitab selgitada, kui palju vett kulub ning ühtlasi saab tuvastada kiirelt muid tarbimisanomaaliad, mis võivad olla indikaatoriks majasisesest veetorustiku lekkest.

Reoveekäitlussüsteemi rajamiseks on erinevad programmid, mille kaudu saab taotleda toetusi nii haja- kui ka tiheasustusaladele reovee käitluslahendusteks - olgu selleks mahuti, biopuhasti või septik.

Olemasolevad toetused tsentraalse torustikuga liitumiseks

TASUB TEADA

Ära viska WC-potti: vatitikke, hügieenisidemeid, meigieemalduspatju, mähkmeid, tampoone, kilekotte, kommipabereid, pakendeid, plastikesemeid, juuksekarvu, kunsthambaid, kondoome, ravimeid, luid, rasva, kohvipaksu, muid toidujäätmeid, majapidamispaberit, närimiskummi, klaasikilde, tuletikke, žiletiteri, mänguasju ja vanu kemikaale.