Salva Kindlustus hindas tuntud tehnikaettevõtte Intrac kindlustusvajadusi

Intracil on igas harukontoris Tallinnas, Tartus, Jõhvis, Pärnus ja Kuressaares olemas kauplus ja töökoda. Kuna aga kõik esindused ja laohooned ei kuulu Intracile, on hooned kindlustatud vastavalt kokkuleppele omanikega: enamasti hoone omanik kindlustab majakarbi ja Intrac siseviimistluse, endale kuuluva inventari ning kauba.

Salva Kindlustuse ASi spetsialistid Meelis Morozov ja Alver Kivirüüt soovitavad võimalusel mitte kasutada ärihoone puhul sellist kindlustuslahendust, kui hoone kindlustatakse erinevates osades mitme kindlustuslepingu alusel. Sellise hoone osadeks jagatud kindlustuslepingu korral võib tekkida arusaamatus, millist hoone osa kumbki kindlustusleping hõlmab.

Tavapäraselt kannab hoone omanik vastutust hoone kui terviku eest ja sõlmib kogu hoonele ühe kindlustuslepingu. Kui rentnik on teinud hoones remonti ja siseviimistlustöid ning investeerinud sinna oma raha, siis on võimalik, et rentnik kindlustab täiendavalt siseviimistluse. Selline topeltkindlustus on lubatud ja kui näiteks kahju on väikese ulatusega, hõlmates ainult siseviimistlust, siis sellisel juhul ei pea rentnik pöörduma rendileandja poole, vaid kasutab oma kindlustuslepingut ning teeb kahju ise korda. Otse oma kindlustusega suheldes on eeliseks veel ajaline kokkuhoid. Mitme kindlustusandjaga üheaegne suhtlus võib olla aeganõudev ja ebamugav, kuna segab igapäevast tööd.

Masinate transpordil kasutab Intrac rahvusvahelise ettevõttena topeltkaitset. Intracil on Rootsi emafirma poolt välja töötatud spetsiaalne ühine kindlustuspakett, mis kaitseb masinaid teekonna jooksul tehase laost kuni müüja laoni, kattes seejuures ka demo- ja rendimasinad. Topeltkaitse tekib tänu seadusele, millega transpordifirmal lasub vastutus transporditavate toodete eest. Sõidukid on ka kaskokindlustuse all ning need kaubad ja lisavarustus, mis ise ei sõida ja mida järel ei veeta, on kaetud kaubakindlustusega.

„Emafirma kindlustuskaitse kaitseb meie laos olevaid masinaid ja nende transporti ning lõppeb hetkel, kui masin alustab iseseisvalt tööd. Sellega on kaetud ka näitustel osalemine ning demomasinad, kui nendega peaks klientide käes midagi juhtuma. Samuti on laokindlustusega kaitstud meile tagasi toodud masinad, mis oleme võtnud komisjonimüüki,“ kirjeldab Kuus.

Meelis Morozov ja Alver Kivirüüt tõdevad, et tegemist on väga hea lahendusega, loomulikult kaitseb selline hästi läbimõeldud kindlustustoode ettevõtte vara väga hästi, sest masinad on kindlustuskaitse all mitte ainult oma laos ja transpordimasinal, vaid ka vaheplatsidel, näiteks sadamates. „Sageli ei mõelda või teata, et transpordifirmade kaitse ei kehti, kui nad on kauba maha laadinud ning see näiteks mitu päeva sadama laoplatsil laeva ootab,“ selgitab Kivirüüt. „Intraci puhul on aga nende kaup kaitstud ka siis, kui see sisuliselt polegi üldse veel nende bilansis.“

Intraci kindlustustest moodustab kõige suurema osa sõidukite kaskokindlustus ja samuti teenindusbussides olev spetsiaalne tehnika. Kusjuures kui veel 3−4 aastat tagasi ei olnud kindlustused kuigi altid tegema pakkumist tehnobussides asuva kümnete tuhandete eurode väärtuses tehnoloogia kindlustamiseks, siis tänaseks on tootevalik ja võimalused oluliselt laienenud.

Kindlustustoodete valik on lai ja sageli ei saa kliendid aru erinevate toodete vahest. Alver Kivirüüt toob näiteks vastutus- ja vara­kindlustuse, mille nüansse tuleb klientidele enamasti lähemalt selgitada. „Üks on seadusest tulenev vastutus, mis tähendab, et kui seadus ei näe vastutust, siis seda ei kompenseerita. Sel juhul tuleks lepingusse kirjeldada võimalikke olukordi, mida see kindlustaja mõttes võiks hüvitada, aga kõike kirja panna on muidugi võimatu. Vaba­tahtlik varakindlustus töötab läbipaistvamalt – kui ese on kindlustatud varakindlustusega, tähendab see kaitset igas olukorras. Vastutuskindlustus katab reaalset tegevust, näiteks kui autoremondil pannakse mootorisse vale õli või kukub midagi värskelt värvitud detailile. Samas ei kuulu vastutuskindlustuse alla rahekahjustused või tulekahju, vaid neid katab varakindlustus.“

Lisaks saab sõlmida vastutuskindlustuse kolmandatele isikutele põhjustatud kahjude katteks, nagu näiteks kontorist alguse saanud veetoru purunemise tagajärjel üle ujutatud naabri äripinnad või hoone esisel libedal kõnniteel kukkunud kliendi tervisekahjud. Veel erinevaid võimalusi nagu töötajate õnnetusjuhtumikindlustus või ärikatkemise kaitse. Ja sõltuvalt ettevõtte tegutsemisvaldkonnast, on mõistlik lisaks kaaluda ka seadmete ja masinate kindlustamist, mis korvab seadme hävimisel või purunemisel tekkinud kahjud.

„Millele peaks aga iga tööandja kindlasti tähelepanu pöörama, on tööandja vastutuskindlustus – näiteks remonditöökojas juhtub töö käigus ikka, et inimesed võivad traktori all pea ära lüüa või võib juhtuda ka midagi hullemalt. Lisaks oleme teinud oma töötajatele aastase reisikindlustuse, sest neil on pidevalt tööreise, koolitusi, tehaste demo­üritusi,“ räägib Peter Kuus.

Morozovi sõnul on igati mõistlik töötajaid kindlustada, sest iga tööõnnetus on niikuinii kurb sündmus ja tekitab tööandjale nii maine- kui ka rahalist kahju. Seega soovivad kindlustusspetsialistid tööandjatel alati mõelda ka õnnetusjuhtumikindlustusele. Laias laastus võibki Alver Kivirüüti sõnul ettevõtjate kindlustusvõimalused jagada kaheks. Esiteks saab ettevõtja kaitsta oma vara erinevate ootamatuste korral nagu tulekahju, torm, veeleke, vargus, seadmete purunemine ning teiseks peab mõtlema oma meeskonna tervisele ja heaolule.

Peter Kuus nendib, et kindlustusandjat pole tegelikult sugugi lihtne leida. „Iga ettevõte on erinev ning nende spetsiifikad on erinevad. Meil pole kunagi olnud nii, et avame nii-öelda kataloogi ja esimese kindlustusandja esimesel pakkumisel on võimekus meie soove täita. Oleme 25 aasta jooksul saanud ette väga hea pildi oma vajadustest erinevate kindlustustoodete järele,“ kinnitab Kuus, kelle sõnul võiks olla õppetund number üks, et kuigi kindlustuse hind on enamasti kaubeldav, ei tasu alati eelistada madalaimat omavastutust või soodsamat hinda.

Ta soovitab alustada oma vajaduste kaardistamisest ning seejärel jätkata pakkumiste võtmisega erinevatest kohtadest. „Enamasti üllatavad hinnavahed nii firmade kui ka toodete pakkumiste lõikes ja seetõttu on mõttekas kohtuda kindlustuspakkujatega, kellelt saab täpset infot, mida pakkumine detailselt lahti võttes sisaldab, milliseid võimalusi on veel ja kas valitud toode on üldse kõige sobivam. Ütlen ausalt, et meie jaoks on hind oluline faktor ja kindlasti ei vali me kõige kallimat lahendust, aga samuti ei pruugi valida kõige lahjemat.“

Morozov lisab, et ükski kindlustus ei taha tegelikult sõlmida kehva lepingut, sest see mõjutab kogu kindlustusturu mainet: „Sama­moodi nagu masinamüüjad ei saa müüa nõrka traktorit, mis ei suuda tööd teha, ei saa meie endale lubada nõrka lepingut, mis klienti ei kaitse. Kindlustuspakkumise valikul ei tohiks liiga palju pöörata tähelepanu omavastutusele või madalale kindlustusmaksele, vaid rohkem analüüsida seda, kas pakutav leping katab just neid riske, mis ettevõtjal oma igapäevategevustest võivad üles kerkida.“