18. detsember 2007

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Selle aasta septembris käisin Barcelonas Euroopa onkoloogia kongressil, möödunud aastal Berlinis ühel üritusel ning aastal 2001 Ameerikas onkoloogia-teemalisel kongressil,“ vastas Oro aripaev.ee päevaküsimusele „Kui kaugele oled ravimifirma raha eest reisinud?“.

Oro rääkis, et kõik tema kolleegid on käinud ravimifirmade korraldatud koolitustel. „Koolituskulud jagunevad kolmeks osaks: transport, ööbimine, osavõtt ning tööandja maksab enamasti ühe osa sellest,“ selgitas Oro.

Indrek Oro rääkis, et arstid loevad erialast kirjandust ning uuringuid tutvustatakse ka kohapeal, mitte ei saadeta kollektiive välismaale. „Välislektorid tuuakse Eestisse uuringuid tutvustama, kuna kõik loevad hoolega raha,“ ütles Oro.

„Kui meie korraldame üritust ning tahame tuntud kolleegi siia tuua, siis pöördume ise firmade poole toetuse saamiseks,“ rääkis arst. „Toetuse saamine sõltub esiteks, millise esinejaga on tegemist. Sarnaseid üritusi korraldame aastas korra või vähem, sageli koostöös erialaseltsidega, näiteks perearstidega,“ selgitas Indrek Oro.

„Kogu maailm teeb nii, mitte ainult Eesti“, ütles ta. „Mulje on jäänud, et siin käib hirmus moosimine,“ lisas Oro.

„90% on väga tõsised koolitusliku sisuga üritused. Tööandjad ei suudaks iial kanda kõiki koolituste kulusid ja kui seda tehtaks, siis tekiks küsimus, kust see raha tuleb,“ märkis Oro.

Indrek Oro rääkis, et selliseid üritusi jääb üha vähemaks, kus suurem rõhk on õhtusöögil ning koolituse kasutegur on mõistmatu. „Inimestel on vabaaega nii vähe, et selleks pole aega," ütles ta.

Autor: Haldusuudised.ee