7. november 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Armin Karu sündis 31. juulil 1965 ja alustas kooliteed elitaarses Tallinna 7. keskkoolis, kuid pidas seal vastu vaid neli klassi.

Armini isa Jaan Karu, aastaid Tallinna Tehnikaülikoolis õppejõuna leiba teeninud mees, meenutab, et mingit meeletut tungi või erilisi katseid seal ei olnud. "Priimus ta nüüd esimest klassist alates küll ei olnud. Temaga oli seal kogu aeg probleeme nii õppimises kui ka käitumises. Ta oli ikka kõva rüblik. Kui oli lapsevanemate koosolek, siis tehti pidevalt märkusi: ei kanna vormimütsi, segab tundi… Aga mingit koolikiusamist või vägivalda küll ei olnud," meenutab Jaan.

Eliitkoolist eesti-vene segakooli Pirital

Karu selleaegne klassivend, praegune Heta advokaat Viktor Turkin ütleb, et Armin oli hästi elavaloomuline poiss. "Teinekord küsis õpetajalt rohkem, kui pedagoogile oleks meeldinud. Selline vallatu, Tootsi-tüüpi poiss oli," muigab Turkin.

Eesti-vene segakooli Pirital oli kool, kus vene ja eesti laste vahel tuli alatasa ette klohmimisi ja sõnavahetusi. Siin ei olnud nii palju lihvitud lastetoaga valgekraede võsukesi.

Praegune majandusgümnaasiumi direktor Edith Asveit oli ajal, kui Armin 5. klassi tuli, esimest aastat õpetaja. Andis eesti filoloogina inglise keele tunde. "Ta oli selline poiss, kellel oli hea pea, aga kes selle nimel, et hästi õppida ja saada häid hindeid, üldse ei pingutanud. Poiss oli käinud neli aastat 7. keskkoolis, kus inglise keel oli A ja O, aga mina panin talle selles aines pidevalt kolmesid," mäletab Asveit.

Üritas Nõukogude Liidust jalga lasta

Jaan Karu nendib, et ega selleski koolis Arminil õppimine sujunud. Ikka oli tal õpetajatega pahandusi, küll ei kuulanud ta nende sõna, segas tundi, küsis liigseid küsimusi, koos sõbraga sõitis ühe auto puruks… Papa käest on Armin rohkem kui üks kord kere peale saanud.

"Temaga on palju jamasid olnud, aga suuri probleeme mitte. Ütlesin ka emale, et ega ta nii paha olegi. Ma olin kogu aeg veendunud, et midagi Armin elus korda saadab. Ennast lükata-tõugata laskev ludri polnud ta kunagi." Isa meenutab, kuidas ta ühel päeval sai miilitsa kaudu teada, et kui tahab poega tagasi, tulgu talle Viiburisse järele. "Ta oli koos ühe klassikaaslasega tahtnud Eestist 1980ndate alguses Soome pageda, aga jäi Viiburis muidugi Vene piirivalvele vahele ja pisteti soolaputkasse.

1980.aastal lahkus Armin, põhikooli kolmesid täiskribitud tunnistus näpus, Pirita 36. Keskkoolist. Tunnistusel oli ainult kaks nelja: laulmine ja tööõpetus.

Pärast lühikest peatust Tallinna Polütehnikumis elektriasjanduse tudeerimiseks sai Karu keskhariduse 1984. aastal Tallinna 1. Õhtukeskkoolist. Kui enamasti viivad koolilõpetajad õpetajatele lilli, siis Armin kinkis Soome šokolaadi.

1988. aastal alustas Karu Eesti lippude ja vimplite valmistamisega tootmiskooperatiivis E.G.O. ja sai lõplikult jalad alla. Ta oli siis 23aastane.

Autor: Haldusuudised.ee