2. november 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ehitajana tundsime piinlikkust ja vabandasime, silmad maas, buumiaegse praagi välja mittekvalifitseeritud tööjõu kasutamisega. Sest piisas ju buumieelsele 40 000 ehitajale buumi ajal lisandunud 40 000 inimese puhul sageli värbamiseks pelgalt labida najal seismise oskusest. Arendajana vaatasime isegi sageli läbi sõrmede ehitajate vähesele või olematule kogemuste pagasile, sest oluline oli teostaja leida ja tööd käima saada.

Kummalisel kombel ei ole kriis suutnud olukorda parandada, kuigi ehitussektori hõrenemine peaks iseenesest ehituskvaliteeti märgatavalt tõstma. Tuleb tõdeda, et kuna praeguses ehitusseisakus on praktiliselt ainukeseks arvestatavaks tellijaks riigi või kohaliku omavalitsuse struktuurid, siis pärsib kogu olukorra väljavaadet enamasti üksainus määrav tingimus - madal hind.

Kalleim ei pruugi olla parim, kuid odavaim on kindlasti kehvim. Ei ole saladus, et hinnad on langenud 30-50%. Uudiseid jälgides kinnistub mulje, et riik ja omavalitsused on olukorraga enam kui rahul, kuna praegu saab sama raha eest praktiliselt poole rohkem kui mõned aastad tagasi. Kodanikuna leiaksin isegi põhjust rõõmustamiseks, kui 200kohalise asemel rajatakse 400kohaline lasteaed.

Iga oma maja ehitanud või korteriremonti teinud inimene saab kohe aru, et kui koolide täiemahulise rekonstrueerimise hinnaks on märgitud 3000 kr/m2 - nagu see viimaste riigihangete puhul -, siis on see juba pehmelt öeldes natuke imelik. Loomulikult tehakse ka sellise hinnaga töö ära ja kindlasti saab ka selle raha eest "midagi". Kuid kas kooli kiire ja odav remont on täisväärtuslik, kui kulutame sama raha kümne aastaga hoone ekspluatatsioonile.

Innovatsiooniaasta keskne küsimus ehituses tundub olevat, kuidas teha asi hästi odavalt ära? Sulev Nõmmiku legendaarse tegelase Kärna Ärni sõnad "Andsime objekti üle ennetähtaegselt ja alustasime ennetähtaegselt ka garantiiremondiga" kipuvad praegu ja tulevikule mõeldes üha aktuaalsemat tähenduskõla omandama.

Toimumas on tõeline ratsionaliseerimise meistriklass ning hinnas on projektijuhid, kes suudavad ettevõtmise vahendid maksimaalselt kokku tõmmata. Loomulikult on konkurents turu toimimiseks oluline ja madalaim hind on alati tellijale meelepärane. Tellija peaks siiski arvestama, et reeglina ehitaja raha objektile juurde ei too. Sarnase loogika järgi peaks tööle minnes palga kaasa võtma. Ei maksa unustada, et ehitaja teeb siiski saadud raha eest täpselt seda summat väärt hoone.

Olukorra parandamiseks peaksime tunnistama, et praeguses turuolukorras ei tööta riigihangete seaduse N 48. Tehakse põhjendamatult madala maksumusega pakkumusi ja hankija ei julge neid kõige odavamaid, ebareaalseid pakkumisi kõrvaldada. Tavapärane küsimus pakkujale on: "Kas kõik tööd sisalduvad ikka hinnas?"

Kindlasti tuleb leida meede, kuidas hankija saaks tõesti põhjendamatult madala hinna pakkumistest kõrvaldada. Üheks võimaluseks on näiteks kõige odavama pakkumise välistamine või aritmeetilisest keskmisest näiteks üle 20% odavamate pakkumiste kõrvaldamine hankelt.

Sest petta saab ju vaid kolme asja arvel - kas petetakse alltöövõtjaid, riiki või tellijat. Sageli on viimased kaks ühes isikus.

Autor: Haldusuudised.ee