6. november 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Veskimägi ütles, et usub praegu pigem jääsurma ehk majanduse tardumise stsenaariumisse kui muudesse võimalustesse. Sissetulev raha investeeriti valedesse sektoritesse, seda oleks saanud lühiajalises perspektiivis saanud investeerida palju efektiivsemalt kui kinnisvarasse, rääkis ta.

"Mina küll ei kavatse siin jääsurma ootama hakata!" märkis Josing. "Meil on varemgi olnud raskeid aegu, elame ka selle üle. Kui saime hakkama 1990ndatel, siis miks me ei peaks saama hakkama Euroopa Liidus?"

Josingu sõnul ei osanud keegi kaks aastat tagasi kriisi sügavust prognoosida, kuid tõelist majanduskriisi ei saavatki ette prognoosida. "Okei, olemegi suure häda sees, kui võrrelda, mis on olnud 50-60 aastat tagasi. See, et ettevõtjate usaldus on pisut suurenenud, tuleneb sellest, et nad on ära harjunud. Nad võtavad, et mis oli kaks aastat tagasi, see ei olnud normaalne, see oli buum," selgitas ta.

Suurärimees Urmas Sõõrumaa sõnas: "Inimene ongi kahjuks loll, ta võtab laenu, kui saab. Riigi suhtumine on, et jätta ettevõtjad pigem omapead, selle 100 000 töötuga ja vaadata, kuidas me talve üle elame. 100 000 töötut on riigi jaoks märksa tõsisem number kui lihtsalt 100 000."

Sõõrumaa lisas: "Ma arvan, et rasked ajad on ees, mitte just hirmsad, aga rasked. Mina ei näe küll ühtegi põhjust, mille pärast peaks paremaks minema või mis see mootor on, mis majanduse tõusule lükkaks."

Jääsurma perspektiivi kommentaariks meenutas Sõõrumaa, et 1990ndate alguses oli Eesti maailma neljas metallieksportöör. "Igaüks mõtelgu ise edasi," lausus ta.

Suurärimees Urmas Sõõrumaa rääkis samas: "Minu usk kohe kasvas, kui ma siia tulin ja nägin, et maja ümber oli palju autosid, kuhugi polnud parkida ja et siin on ka palju inimesi, kes on suutnud (konverentsile tuleku eest - toim) maksta."

Maksmise jutuga viitas Sõõrumaa sellele, et kinnisvarakonverentsiks üüritud saal on rahvast pilgeni täis. "Eesti inimestel on raha, kuid edasi minna saab ikkagi vaid välisraha arvel, ükskõik kuidas see Eestisse sisse tuleb," lisas Sõõrumaa.

Eesti Panga asepresident Märten Rossi hinnangul on praegu võrdlemisi igav aeg. "Kui kevadel spekuleeriti, siis praegu lähtutakse baasstsenaariumist. Mis meid huvitab, kas buumijärgne kohanemine saab läbi või mitte. Teine huvipakkuv asi on, et kas majandus kasvab nagu Euroopa Komisjon pakkus, 4+ protsenti või mitte. Kui on aga olnud 20protsendiline kukkumine, pole seal suurt vahet, kas majandus kasvab 4 või 5 protsenti, suurusjärk on sama."

Veskimägi märkis: "Euro kui eesmärk on hoidnud valitsussektori eelarvet mõistlikuna. Meie loogika on olnud hea võrreldes Läti ja Leeduga, kuid mitte piisav. Struktuursetest reformidest me ei pääse euroga ega eurota. Me oleme head kriisi liiga vähe ära kasutanud, et muutusi teha. Sotsiaalkaitse kulud on rahvastiku vananemisel meie kirstunael, mida me ei ole suutnud välja tõmmata."

"Ma ei kujuta ette, kui meil poleks euroeesmärki, kas me oleks saanud teistmoodi käituda?" küsis Josing. "Euro on nagu golfiklubi või rikaste klubi neile investoreile, kes ei viitsi süveneda, nii et teeme selle ära."

Rossi sõnul pole Eesti liitumine eurotsooniga majanduse jaoks lahendus, vaid ainult abivahend.

"Miljonilise rahvastiku puhul ei saa me nii jäika riigihaldust, nagu seda on Eestis, endale lubada. Demokraatia tulise pooldajana ma rahvahääletusi kui efektiivset riigivalitsemise meetodit efektiivseks siiski ei pea," sõnas Veskimägi.

"Tänane parlament on nende aegade nägu, millal nad valiti ega vasta uutele nõudmistele. Kas täna valitav riigikogu oleks parem? On tekkinud vajadus suurema kompetentsi järele, kuid mis on toimunud? Pigem on toimunud resigneerumine, et üks jama kõik või oodatakse, et riik peaks tulema appi ja rohkem subsideerima. Seega ega paremat koalitsiooni kui tänane, ka ei ole," lisas Veskimägi.

Rossi sõnul on palju räägitud, et Eesti on väga madala tootlikkusega. Laenude sissevoolule vaatamata pole pilt viimaste aastate jooksul palju muutunud. Rossi hinnangul kulub tootlikkuse muutumiseks vähemalt 30 aastat, mille jooksul vahetub välja üks vanade väärtushinnangutega põlvkond.

Praegune olukord pole hullem, kui 2002. aastal, mil töölerakendatuid oli sama palju kui praegu, rääkis Ross. "Me oleme õnnelikus olukorras, et 100 000 inimest tahab praegu tööd teha. palju hullem oleks, kui need 100 000 ütleks, et nad ei viitsi enam tööd teha," põhjendas ta.

Autor: Haldusuudised.ee