Märt Riistop: mets pole konserv

Eesti Metsa ja Puidutööstuse Liidu tegevdirektori asetäitja ja Puuinfo projektijuht Märt Riistop on tõeline oma ala fänn, kes elab kaasa puidusektori tõusudele ja mõõnadele, aitab kaasa sektori arengule ja propageerib puidu kasutamist ehituses.

2011. aastal pärgas Eesti Puitmajade Liit Märt Riistopi Eesti puitmaja sõbraks. Tiitli teenis ta välja pikaaegse tubli töö eest puidusektoris. Tähendas see seda, et ta on 35 puidusektoris töötatud aasta jooksul kirglikult propageerinud puitu ja puidust ehitamist, loonud juurde puiduvaldkonnas tegutsejatele infomaterjale ning aidanud kaasa kontaktide- ja koostöövõrgustike loomisele.
“Selle töö tulemus ei väljendu minu jaoks
ainult palgapäevas,” toonitas Riistop. Ja see paistis välja ka meie vestlusel, mille käigus rääkis mees õhinaga sektori ajaloost, ringlevatest müütidest ja puitarhitektuurist.

Tee õpetajast iseõppijaks. Sattumine puidusektorisse oli Märt Riistopi jaoks kõike muud,  kui nooruses langetatud teadlik valik. TTÜs, endises Tallinna Polütehnilises Instituudis mehaanikainseneriks õppinud noormehele tehti viimasel kursusel olles ettepanek hakata toiduainetetööstuse masinate asemel õppima puidutöötlemise seadmeid, et omandatud teavet ka hiljem tudengitega jagada. “Asi tundus huvitav ja nii see alguse saigi,” möönis Riistop. Järgnes paariaastane õppeperiood, pärast mida ta astuski lekoripulti.
Õppejõud oli Märt Riistop ligi kümme aastat, siis tuli tal tahtmine ise valdkonnas kätt proovida. Järgnesid töökohad EKEs ja Kehra Puidutööstuses, samuti tegutses ta mõnda
aega ise ettevõtjana enne, kui 2001. aastal Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu tegevjuhi kohale kandideeris ja seal tööle hakkas.
Ettevõtlusperioodile vaatab Riistop tagasi hea tundega. “Selline elukäik, nagu minul on olnud, et kõigepealt õpetad teisi ja siis hakkad ise asjaga tegelema, ei ole õige,” sõnas ta lõbusal toonil. Samas on ta veendunud, et ettevõtluskogemust oleks kõigile vaja, nii õppejõududele,  poliitikutele kui ka teiste elualade esindajatele. “See paneb mõistma, kuidas majandus toimib ja elu tegelikult käib,” lausus ta.

Mets vajab pidevat hoolt. Olgugi, et Nõukogude aeg meenutamist ei vääri, oli see periood, kus vähese raiumise tõttu metsade tagavara kõvasti suurenes.  “Tollal ei loetud Eestit metsarikkaks riigiks, mistõttu suurem osa Eestis kasutatavast puidust toodi meile sisse Venemaalt,” nentis ta. Eesti mets aga muudkui seisis ja kasvas.
Suur osa oli selles suurenemises ka sõjajärgsel perioodil, kus lagedaks raiutud maalappe taasmetsastati või kasutusest välja läinud põllumaad metsastusid. “Seega aitas Nõukogude Liidu periood oluliselt kaasa meie metsareservi tekkimisele,” toonitas Riistop.
Küsimuse peale, kuidas on lood eesti metsaga praegu, mille suure raiumise pärast ikka ja jälle muret tuntakse, lausus Riistop sootuks vastupidist. “Meie probleem ei ole see, et me raiume metsa liiga palju, pigem see, et raiume seda liiga vähe. Ega mets ole konserv ja isegi konservid vahetatakse mingi aja tagant uute vastu välja. Seega suhtumine metsa kui pensionifondi ja lastele pärandatavasse varasse on igati tore, aga seejuures ei maksaks unustada, et tulu tuleb üksnes küpsest metsast,” lausus ta.
Lastele ei saa hoida puid, mis metsas kasvavad, need tuleb ikka õigel ajal maha võtta, et uued saaksid asemele kasvada.

Puitehitised küündivad järjest suurematesse kõrgustesse. Lisaks metsaraie murele seostatakse puiduga veel kõiksuguseid müüte ja eksiarvamusi. “Üks on kindlasti seotud põlemisega, teine mädanemisega,” lausus Riistop.
Mõlemad vastavad tema sõnul küll tõele, ent kuna aeg on edasi läinud ja ehitussektor jõudsalt arenenud, siis ei tasuks neid kahte enam ehituses peljata. Puit mädaneb Riistopi sõnul tänapäeval enamasti üknes ehitaja, projekteerija või omaniku süül, kes on hoone hooletusse jätnud. Niisamuti on tuleohutusega. “Puidust osatakse ehitada väga tuleohutult juba isegi 8–10korruselisi maju,” tõi Riistop näite.
Hoonete ehitamisel on võimalik minna ka veelgi suurematesse kõrgustesse. Kavandamisel on näiteks 20korruselised majad.
Neist kõrgemate hoonete puhul läheksid kõik kõrgustesse pürgivad lisameetrid aga natukene liiga kalliks maksma. “Samas on jälle nii, et mida kõrgem maja, seda suuremad on ehitamisel puidu eelised, sest kõrghoone alumine osa kannab ülemiste raskust. Puidu puhul on see aga oluliselt väiksem näiteks betooniga võrreldes,” võrdles Riistop.
Sageli on puitmajade ehitamise vähesuse taga aga ehitusfirmad, mille tootmisvõimsused on rajatud betoonelementide tootmiseks, mainis Riistop.

Puit kestab sadu aastaid. Puit on muutunud järjest populaarsemaks ehitusmaterjaliks piirkondades, mida aeg-ajalt maavärinad raputavad, näiteks Jaapanis. Kui betoon- ja teraskonstrutsioonidesse tekivad pärast tugevat maavärinat praod, mis need ohtlikuks muudavad, siis puiduga seda ohtu pole.
Puidu elujõulisust ja vastupidavust näitab Riistopi sõnul seegi, et vanimad säilinud puidust ehitused on rohkem kui 1000 aastat vanad templid, Norras, Jaapanis ja mujal on säilinud sajandeid vanad hooned.
Eestis on selleks näiteks 1644. aastast pärist Ruhnu kirik. “Puidu pikaealisuse tõestuseks on samuti Eesti puitasumid. See 50 aastat, kui nad eikellegi omandis olid ja neid ei hooldatud, see aeg neid ei hävitanud. Nad on endiselt taastamiskõlblikud,” mõtiskles Riistop vana puitarhitektuuri üle. 
Uut ja põnevat puitarhitektuuri tehakse ka iga aastaga järjest juurde. Huvitavate lahendustega on Riistopile jäänud silma näiteks Ahhaa teaduskeskus Tartus, samuti Sõmeru vallamaja ja Võru Toidukeskus. Tähelepanuväärseid hooneid leiab samuti Taanis, Rootsis, Soomes ja Austrias.
“Inglismaal on paljud uued ja suured koolihooned puidust. Nad on üldse puidust projekteerimise vallas teistest ees. Eks nad on saarerahvas ka, nende jalad saavad varem märjaks kui teistel. Nad peavad keskkonna peale rohkem mõtlema,” toonitas Riistop.

Betoneerijad puuseppadeks. Enamasti hääletavad tarbijad aga ikka rahakotiga. Nii et kui tellijad isegi mõtlevad puitarhitektuuri keskkonnasõbralikumate lahenduste peale, siis hinnanumbrid panevad paika tegelikud otsused.
“Kunagi osalesin roheliste töökohtade raporti arutelul. Toona ei osanud keegi öelda, mida see roheline töökoht tähendab. Mina julgen pakkuda, et see tähendab betoneerijate puuseppadeks ümberõpetamist,” võttis Riistop teema keskkonnasõbraliku ideega kokku.

CV

Märt Riistop

Sünniaeg: 07.01.1954

Haridus: TPI 1977, mehaanikainsener (cum laude)

Töö:

TPI puidutöötlemise kateedri vanemõpetaja 1979-1989,

EKE MTK direktor 1979-1991,

Kehra Puutööstuse arendusdirektor 1992-1999,

OÜ Notio Puit tegevdirektor 1999-2001,

Eesti Metsatööstuse Liidu asedirektor ja Puuinfo projektijuht al 2001kuni tänaseni

Hobid: tervisesport, lugemine, puutöö

Osale arutelus

  • Haldusuudised.ee

Toetajad

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Kinnisvarauudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Valdkonna töökuulutused

Maxima otsib KINNISVARA PROJEKTIJUHTI

Maxima Eesti OÜ

05. märts 2018

Bonava otsib ARENDUSE PROJEKTIJUHTI

Bonava Eesti OÜ

28. veebruar 2018

Uudised