Autor: Heli Lehtsaar-Karma • 6. aprill 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

“See on nagu autopoes, et kui küsida kliendi käest, milline auto talle meeldib, siis ikka see kõige punasem ja kiirem, aga kui arve tuleb, siis öeldakse, et noh, eks mõni teine värv sobib ka ja pealegi saab maanteel nagunii ainult 90 km/h sõita,“ iseloomustab LVM Kinnisvara juhatuse liige Ingmar Saksing keskmise eramutellija soovide ja võimaluste erinevust Äripäeva märtsikuu kuukirjas Oma Maja.

Ta selgitab, et kui pere tahaks ideaalis 130-150 m2 pinnaga 5toalist eramut, siis hea hinna nimel ollakse valmis kompromisse tegema, näiteks leppima ka 100ruutmeetrise majaga, kus garaazi asemel on autovarjualune ja maakütte asemel näiteks õhk-õhk tüüpi soojuspump või pelletiküte.

Mille arvelt aga kompromissile minna ei taheta, on konstruktsioonilahendused. “Kivimaja puitmaja vastu ikka vahetada ei taheta. Seetõttu ka nn kataloogimajad hästi kaubaks ei lähe, kuigi need on tehases heades kuivades tingimustes ehitatud ja vahel paremagi kvaliteediga kui krundil püsti pandud kivimaja,“ nendib Saksing.

Toretsevaid maju enam ei ehitata

Ingmar Saksingu hinnangul ollakse kümne aasta taguse ajaga võrreldes muutunud tublisti ratsionaalsemaks ja toretsev stiil on vahetatud väljapeetud skandinaavialiku stiili vastu. “10 aastat tagasi oli suur maja ideaal. 250-300 ruutmeetrit, vot see oli maja. 135ruutmeetrise maja kohta öeldi, et ärge tehke nalja, sellise suurusega on mul kõrvalhoone,“ meenutab Ingmar Saksing. Nii eelistataksegi praegu lihtsaid ja klassikalisi lahendusi ning kuigi leidub ka kliente, kes saavad endale tipparhitekti projekteeritud individuaalprojekti lubada, siis suurem osa eramusoovijaid vaatab hinda ja seetõttu tüüpprojekte, mida oma pere vajadustele vastavaks kohendatakse. 

OÜ 3D AO arhitekt Aarand Oja mainib samuti, et majandussurutis on kaasa toonud eksklusiivsete eramute ehitamise vähenemise. “Individuaalprojekte tellitakse küll rohkem näiteks suvilate ümberehitustele elamuks ja elamute renoveerimistele. Uusehitusi eramute rajamiseks individuaalprojekti järgi tellitakse kindlasti üha vähem,“ leiab ta. Samas on Oja sõnul nii uue kui ka renoveeritava eramu ehitaja nõudlikum kvaliteedi suhtes ja tahab rajada säästlikumat hoonet. Seega kulutatakse kvaliteedile ja energiatõhususe saavutamisele rohkem, et edaspidised kulud oma kodu ülalpidamisel ei kasvaks. “Eesti eramuehitaja on tänapäeval teadlik ja uuriv ning valmis ka konkureerivaid hinnapakkumisi küsima. Üleliigseid projekte ei tellita ja üldjuhul piirdutakse eelprojekti staadiumiga ehk ehitusloaga. Sel juhul kujunebki eelprojekti hinnaskaalaks 2000-3000 eurot,“ tutvustab Aarand Oja. 

Tüüpprojekt kohendatakse pere vajaduste järgi

Domus Kinnisvara juhatuse liige Ingvar Allekand ütleb, et kui ta meenutab Domuse vahendusel viimase aasta jooksul müüdud krunte, siis valdavalt on ostjad läinud oma soovidele vastava maja projekteerimise teed. Seda isegi juhul, kui maja on kavas tellida majatehases ja projekteerijaks on majatehase arhitekt. “Möödunud aastast suutsin vaid ühe juhtumi tuvastada, kus pandi tehase standartoode püsti. Mõnevõrra rohkem on neid, kus maja tuleb tehasest, kuid kliendipoolsete juhtnööride järgi tehtud projekti alusel. Mulle tundub, et sama kehtib ka tüüpprojektide kohta. Projektipankasid on mitmeid ning tõenäoliselt neid vaadatakse ohtralt,“ mainib Allekand, et projektipangad on klientidele olnud head ideede kogumise kohad, kuid lõpptulemus kujuneb pere soovide ja arhitekti käekirja kombinatsioonina. “Nn oma käe järgi kujundatud kodu on ikka väga juurdunud kontseptsioon. Tänane majaehitaja on finantsiliselt keskmisest võimekam ja saab endale lubada soovide poole püüdlemist,“ usub Ingvar Allekand. 

Nii võibki küllap üldistades öelda, et tänased eramutellijad jaotuvad kahte gruppi: need, kes otsivad taskukohaseid lahendusi, lastes arhitektil tüüpprojekti enda vajadustele sobivamaks kohandada ja teised, kelle jaoks on maja maksumus teisejärguline küsimus. Nemad leiavad tee nimekate arhitektide juurde. 

Rätsepaülikonna tahtjale pole raha esmatähtis

Tipparhitekt Enn Laansoo pole märganud, et temalt oma tulevase kodu projekti tellijad oleksid kümne aasta taguse ajaga võrreldes hakanud väiksemaid või kokkuhoidlikumaid lahendusi soovima. “Kuigi Eestis domineerivad tüüpprojektid, on minu klientidest 100% sellised, kes tahavad individuaallahendusega rätsepaülikonda. Nende majanduslikud võimalused on suuremad kui neil, kes tüüpprojekti kasuks otsustavad,“ tutvustab Laansoo, kelle projekteeritud eramud on olnud tavaliselt 300-400 m2 suurused, seda koos välisterrasside pinnaga. “Oluline pole ruutmeetrite arv, vaid elamise kvaliteet ja ilus peab ka olema,“ sõnastab Laansoo tellijate soovid ja lisab, et nn õue-elule on hakatud rohkem tähelepanu pöörama ning sellest ka soov näiteks kaetud välisterrasside järele. 

Üks asi on kümne aastaga aga kindlasti muutunud - tahetakse energiatõhusaid lahendusi. Laansoo sõnul on tänane standard soojem hoonekarp, paremad uksed-aknad ja kaasaegsed küttelahendused. “Ma pole ammu projekteerinud õlikatlamaja, pigem kasutatakse õhk-õhk või õhk-vesi tüüpi soojuspumpa või maakütet. Samuti on pelletiküte populaarne,“ räägib Laansoo. AS Restor, kes pigem tuntud mõisakomplekside ja Tallinna vanalinna hoonete restaureerijana, tegeleb ka eratellijatele eramute projekteerimisega. Restori peaarhitekt Mart Keskküla nendib, et tellijate soovides pole kümne aastaga suuri muutusi toimunud. “Ehitatakse kas päris suuri ja eksklusiivseid, näiteks 1000 m2 suuruseid eramuid või 150-200 ruutmeetrise pinnaga maju,“ tutvustab Keskküla oma töid. Tema praktikas esineb rohkem kivimaju, näiteks väikeplokkidest. “Ehitatakse ka Soome Omatalo maju, mis on küll üsna kallid, kuid kiire ehitusprotsess kaalub hinna üles, samuti asjaolu, et majakarp on valmistatud tehases kuivades tingimustes,“ teab Keskküla turul toimuvast rääkida. Mart Keskküla on märganud, et omale esimese maja ehitajaid kipub kimbutama ruumide vajaduse ülehindamine. “Tahetakse seda, teist ja kolmandat tuba, aga tegelikult ei pruugita neid kõiki kasutada,“ nendib aastakümnete pikkuse kogemustepagasiga arhitekt.