11. aprill 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tallinna Ülikooli mullune uuring „Tallinna elamispinnastsenaariumid ja „magamislinnaosade“ tulevik“ (koostajad Erik Terk ja Aado Keskpaik) vaatleb Eesti pealinna magalarajoonide tulevikku, vahendab EKÜL ajakiri Elamu. Suurpaneelelamud on ehitatud tugevate konstruktsioonidena, mis korraliku hooldamise puhul võivad enamikel juhtudel püsida veel aastakümneid. Probleem on selles, et siinse elukeskkonna moraalne vananemine on kiirem kui füüsiline vananemine. Kui see keskkond veel vastab praeguste elanike nõuetele, ei pruugi ta vastata järgmiste põlvkondade  arusaamisele kvaliteetsetest elutingimustest.

Uuringu autorid on seisukohal, et vaid automaatse  tururegulatsiooni kaudu pole võimalik edukalt tagada meie magalate elukeskkonna moderniseerumist. Et ei tekiks negatiivseid  sotsiaalseid protsesse, oleks vaja avaliku sektori jõulist sekkumist magalate tuleviku kujundamisse. Ideaalne oleks, kui seda saaks teha linna, riigi ja korteriomanike koostöös ning kaasata selleks vähemalt teatud ulatuses ka Euroopa Liidu vahendeid. Kuidas seda teha, ei saa otsustada ega ellu viia kiiresti, „magamislinnaosade“ sobilik ümberkujundamine tuleviku jaoks ei saa olla projekt aastakümneks või paariks, pigem on ta Tallinna jaoks üks nn sajandi projektidest. Et see aga käivitada, on vaja võimalike variantide üle hakata tõsiselt arutama juba praegu. 

Võimalikud tulevikustsenaariumid

Uuringu autorid on erinevate erialade ekspertide ja linnavalitsuse töötajatega toimunud arutelude tulemusena  pannud kirja kolm stsenaariumit tinglike nimetustega «Uus parem linn», «Ida-Berliini stsenaarium» ja «Suu sekki mööda», tuues igaühe puhul välja nii tugevad kui nõrgad küljed.

Neist esimene stsenaarium, mille alusideid propageeris mõned aastad tagasi Tallinna visiooninõukoja liige, endine linnapea, praeguseks meie hulgast lahkunud Hardo Aasmäe seisneb «magamislinnaosade» hoonete, eriti just vanemate mikrorajoonide hoonete lammutamises ja uuesti ülesehitamises. Õnnestumise korral peaks pikaajalisest perspektiivist hinnates peaks see perspektiiv andma parema tulemuse: uued majad vastavad paremini praegusaegsetele ja tuleviku nõudmistele, ka pakutavate korteriplaneeringute variantide hulk saab olla suurem. Uute «karpide» ehitamise vajaduse tõttu renoveerimisest märgatavalt kallim kui järgmisena kirjeldatud stsenaariumis, see tähendab elanike suuremat laenukoormust. Tõenäoliselt ei suuda ka avalik sektor niisugust kallimat projekti samas ulatuses toetada (intresside kogumaht on suurem).

Teine stsenaarium kasutab mitmeid momente Berliini kogemusest. Olemasolevad «karbid» valdavalt säilitatakse, toimub hoonete kompleksne renoveerimine tänapäevase massrenoveerimistehnoloogia abil. Stsenaariumi eelduseks on niisuguse renoveerimistehnoloogia loomine, mille puhul elanikud ei pea renoveerimise ajal pikaks ajaks korterist välja kolima. Võrreldes eelmise stsenaariumiga suhteliselt ökonoomne, võib eeldada, et vastab pikaajalise krediteerimise puhul enamiku «mägede» elanike laenuvõtmise võimalustele. Linnaosade mitmekesistamise võimalused on selles stsenaariumis küllalt piiratud. Miinuseks aga see, et säilib valdavalt endisega sarnane tihelielamise keskkond, valdavalt sama korruselisusega.

Kolmas stsenaarium kujutab endast nn jätkustsenaariumit, mida on täiendatud mõningate ideedega hoonetevahelise ruumi kvaliteedi tõstmise osas. Hoonetes endis toimuvasse avalik sektor selle stsenaariumi puhul eriti ei sekkuks. Linn koondab oma tegevuse selle kohaselt „mägede“ kaasajastamisel valdavalt hoonetevahelise ruumi kvaliteedi tõstmisele, nõukogudeaegsete hoonetega tegelemine pole selle stsenaariumi realiseerumisel jõukohane. Stsenaariumi loogika viib tõenäoliselt ka vaatamata tehtavatele pingutustele vaadeldavate linnaosade, välja arvatud üksikud kitsad piirkonnad neis, muutumisele tulevikus suhteliselt väheatraktiivseteks elukeskkondadeks, mis saavad arvestada eelkõige materiaalselt vähemkindlustatud elanikega ja mille puhul investeerimismotiivid elukeskkonna parandamiseks ka kaugemas tulevikus on nõrgad.

See, et vaatluse all olevate hoonete füüsiline vastupidavus on osutunud eeldatavast pikemaks ja et vahepeal on teostatud hoonete soojapidavuse tõstmisele suunatud töid võib tekitada petliku illusiooni, et «magamislinnaosade» probleem võib laheneda iseenesest, detsentraliseeritud ühistute tasandil tehtavate üksteisest isoleeritud otsuste ja tegevuste kaudu. Järgmiste põlvkondade jaoks sobilikku elukeskkonda võib praegustes «magamislinnaosades» sel juhul mitte tekkida ja mõnekümne aasta pärast võib Tallinnal olla seetõttu kaelas ülimalt keerukas probleem.