Autorid: Lauri Leet, Lauri Leet, kaasautor • 17. mai 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Pole saladus, et ettevõtete tööjõukulud on alates 2011. kasvanud ja see on vähendanud ettevõtete rentaablust ning pärssinud uusi investeeringuid,“ märkis Habal konverentsil esinedes. See aga ei ole lubanud  ka ärikinnisvara hindadel tõusta.

Ta tõi näiteks Jüri Tehnopargi tootmispindade rendihinnad, mis kümmekond aastat tagasi tehnopargi algusaegadel olid 70 – 80 krooni ruutmeetri eest ja mis täna on see samal tasemel. „Ehk hind ei ole vaatamata vahepealsetele kõikumistele muutunud, on püsihindades samal tasemel,“ selgitas Habal.

Ta lisas, et kui elukondlikule kinnisvarasektori arengule ja hinnatasemele on palgakasv avaldanud positiivset mõju, siis ärikondlik kinnisvarasektor on paratamatult pidanud muutuma sellevõrra efektiivsemaks ja otsima lisandväärtusi.

Meeldiv on aga tõdeda, et kinnisvaraettevõtted on sellega ka toime tulnud. “Tööjõukulu on sektoris vähenenud võrreldes kümne aasta taguse ajaga, siis oli see umbes 10%, nüüd on 7-8%, aga rentaablus on samas kasvanud. Siis oli see näitaja umbes 30 juures, 2015 oli see 48,5%,“ tõi Habal välja.

Ta märkis, et ärikinnisvari edasisi arenguid on prognoosida raske, kuna ei ole ühtset statistilist andmebaasi. Ta märkis siiski, et seni ei ole hoonete haldajatele üldised makromajanduslikud näitajad suurt kindlustunnet tekitanud, et täna võiks ärikinnisvara pindade eest senisest enam üüri küsida ning samasugust stabiilsust võiks prognoosida ka lähiajaks.