17. juuni 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eriti tuleb selliste probleemidega rinda pista üüripinna otsijatel. Tulemuseks on pettunud koduotsjia, ent ega see kinnisvarabüroode mainelegi au ei tee.

Property Finderi kinnisvarabüroo kutselise maakleri Maretta Vainumäe sõnul ei ole õiglane taandada sellised juhtumid ainult maaklerite ebakompetentsusele – sageli on määravad hoopis korteriomanike isiklikud huvid, sümpaatiad-antipaatiad või sõprussuhted. Viimane kehtib eriti üüriturul.

Kuna möbleeritud ja keskmisest paremas seisukorras ning hea asukohaga kortereid ei ole eriti palju saada, saavad omanikud eelistada üürnikke, kes on nõus eluaseme eest rohkem maksma või siis tasuma üüriraha mitme kuu eest ette. See on Vainumäe sõnul ka mõistetav, sest omaniku huvi on leida oma korterisse usaldusväärne ja maksejõuline üürnik. Välistatud ei ole ka isiklikud sõprussuhted.

"Olen ka ise üürnikuna sellise juhtumiga kokku puutunud. Kirjalikud kokkulepped olid sõlmitud, kuid omanik ütles tehingu üles, kuna tema sugulasele oli korterit rohkem tarvis. See on näide, et ka kirjalik kokkulepe ei pruugi alati kehtida ja sellest võib mööda vaadata, kui sellesse pole trahvisummasid sisse kirjutatud. Sedasorti lepinguid ei soovi omanikud aga sõlmida,” nentis Vainumäe.

LVM Kinnisvara juhatuse liikme Ingmar Saksingu sõnul on kirjeldatud probleem Eesti kinnisvaraturul tõsine ja sellest tekkiv rahaline kahju märkimisväärne. Põhjuseks on kinnisvaraomanike muutlik meel, vahendajate ebaprofessionaalsus, aga ka juriidiliste reeglite puudumine. 

Kokkulepetest taganemisel on solvunud ja petetud ostjal võimalik oma probleemiga Seaduste puudumisel reguleerib kinnisvaraturu probleeme Saksingu sõnul osapoolte subjektiivne arusaam. "Kõik tänased maaklertegevust reguleerivad raamid teevad seda kas riivega või on järgimiseks vabatahtlikud. Nii tuginebki kogu kinnisvaraturg, mis 2015. aasta võrdluses on võrreldav ligi kolmandiku Eesti riigi eelarvega, vaid headele tavadele ja kutse-eetikale või selle puudumisele,” märkis Saksing.

Pikemalt loe probleemist Äripäeva vahendusel.

Autor: Lennart Käämer, kaasautor