Autor: Tõnu Toompark • 7. oktoober 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Loe rohkem praktilisi nõuandeid, kuidas eluruumide üüriäris edukas olla käsiraamatust "Korter üürile - närvesööv hobi või rikkuse allikas?", mille autorid on kinnisvaraanalüütik Tõnu Toompark ja jurist Evi Hindpere või tule Kinnisvarakool OÜ üürikoolitusele.

Üürileandja huvi peaks iseenesest olema võimalikult pikk ja katkematu üürileping. Pikk üürileping võimaldab hoida vakantsuse madala ja teenida üürileandjale maksimaalset üüritulu ilma vahepealsete vakantsusepausideta.

Investoril tasub jälgida, et tähtajatust lepingust, mille kestvuseks üürileandja salamisi eeldab aastat või pikemat perioodi, ei kujuneks tegelikkuses kuuekuulised üürilepingud.

Lühemad lepingud tekitavad paratamatult vähemalt paaripäevase vakantsuse, mis äriplaani tasuvusele halvasti mõjub. Meeles tasub pidada, et vakantsuseperioodil peab kõrvalkulud (kommunaalkulud) katma üürileandja ise.

Üürileandja võiks uue üürniku puhul kaaluda tähtajalise lepingu sõlmimist üheks aastaks. Kui selle aja jooksul selgub, et üürnik on hea maksedistsipliiniga korralik inimene, siis võib sõlmida uue tähtajalise lepingu järgmiseks aastaks. Alternatiiv on alates esimese n-ö prooviaasta järel muuta üürileping tähtajatuks, mis annab mõlemale lepingu poolele enam vabadust soovi korral üürileping lõpetada.

Lisaks: välismaalasega ei tohi sõlmida pikemat üürilepingut, kui on tema elamisloa tähtaeg! Riik võib karistada rahatrahviga üürileandjat, kes majutab ebaseaduslikult Eestis viibivat inimest.