1. veebruar 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ingvar Allekand selgitab oma murelikkuse põhjusi järgmiselt.

Eilne päev tõi minu meilboksi uue ühisrahastuspakkumise ettevõttelt, millest ma varem midagi kuulnud pole. Professionaalsest kretinismist guugeldasin ettevõtet ja tegijaid ning selguski tõde, mida eeldasin – operatsiooni taga on küll mõningase ärikogemusega, kuid ilma kinnisvaraspetsiifiliste teadmisteta inimesed. Seepeale kangastus aeg päris mitmed aastad tagasi, mil paar edukat sendioksjonit käivitasid selliste äride buumi. Kus need ettevõtted täna on? Või populaarne voucheri-business? Cherry´l võttis tuksi minemine päris mitu aastat. Või SMS-laenude maania? Nimekirja võiks jätkata.

Nüüd on meil siis ühisrahastusbuum. Initsieerijaks paar ettevõtet, kes on turul juba mõned aastad tegutsenud ning loodetavasti teavad, mida teevad. Kõik teised, kes „ratsa rikkaks“ lootuses püüavad järele aimata, on määratud kadumisele. Põhjuseid selleks on päris mitmeid ning need on kõik võrdselt olulised.

Esiteks saab ettevõtmine muutuda edukaks vaid siis, kui liidrid sellele jäägitult pühenduvad. Peab endale ikka selgelt defineerima millega tegeled – äri toob raha sisse ja hobi viib raha välja. Stiilis „põnev värk, teeme start-upi ja vaatame, mis saab“ on aktsepteeritav oma ressurssidega toimetades, kuid on üsna petlik investorite suhtes.

Teiseks peab kuskil olema fundamentaalne vajadus. Olen nõus, et turul on alati ruumi uutele tulijatele. Kui nad teevad asja paremini vanadest. Aga mitut ühisrahastusplatvormi meil tegelikult vaja on? Kui palju kinnisvaraarendusprojekte meil tegelikult vaja on? Kui palju on tarbijad valmis maksma, et ühisrahastuse kõrged intressid suudaks konkureerida pangalaenudega? Väidan, et mitte eriti palju.

Kolmandaks olen veendunud, et selline reguleerimatus ei kesta kaua. Pärast seda, kui esimesed investorid on tõsisemalt haiget saanud, võetakse valdkond luubi alla ning eluga pääsevad sellest vaid need, kes ongi tõsiseltvõetavad. Mida kiiremini see juhtub, seda väiksemad on kahjud.

Mulle väga meeldib, et ühisrahastus toodi kinnisvaraturule ning alandati oluliselt selles äris osalemise lävendit väikeinvestoritele. See oli nagu värske tuuleõhk umbseks kipuvas ruumis. Nüüd on meil oht sattuda teise äärmusesse. Väljas kisub viludaks, kuid kõik aknad on eest ära võetud. Innovatsioonist võib kergelt saada idiootsus. Loodame, et nüüd jätkub väikeinvestoritel piisavalt mõistust kainelt hinnata, millise partneri kätte ning kindlasti ka millise projekti jaoks oma raha usaldada.