16. september 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kui 2003. aastal oli kogu riigis müüdud korterite keskmine üldpind 52,1 ruutmeetrit, siis buumiaastatel 2006-2008 küündis keskmine näitaja pea 54,5 ruutmeetrini. Madalseis 2009.-2010. aastatel kukutas üldpinna 52,9 ja 53,7 ruutmeetri vahele, kusjuures number muutus väiksemaks alles 2010. aastal. Põhjuseks oli see, et ostujõu taastudes hakati taas soetama enam kortereid, kuid esialgu käis jõud üle pigem veel väiksematest elamispindadest.

Muide, huvitav on märkida, et vaadeldud 14-aastasel perioodil on vähenenud leibkondade suurus ning aina enam on üksi elavaid inimesi. Ning kuigi meie laiem suundumus on põhjamaadega sarnane elamispinna suurenemine inimese kohta, võib just vähenev rahvastik ja kasvav väikeste leibkondade hulk pidurdada järgnevatel aastakümnetel elamispindade keskmise üldpinna kiiremat kasvu. See tähendab, et elamispind inimese kohta küll kasvab, kuid teisalt ei vaja me enam väga palju suuri perekortereid. Pigem on suundumus sellel, et 1- ja 2-toaliste uute või järelturu korterite vajadus elanikkonna seas üha tõuseb.