Autor: Tõnu Toompark • 3. juuli 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Korterite hinnad on tõepoolest viimastel aastatel kerkinud. Suur osa näilisest keskmisest hinnatõusust on olnud tingitud sellest, et tehingutesse on lisandunud rohkem uusi kortereid. Uued keskmisest kallima hinnaga korterid kergitavad tehingute koguarvu keskmist hinda. Tegelik kinnisvara väärtus ehk samaväärse kinnisvaraobjekti võimalik tehinguhind on viimastel aastatel kasvanud 3-6% aasta baasil.

Keskmine palk seevastu on kerkinud kiiremini. Viimase kolme aasta keskmine palk on kasvanud 6-8% aastas. See tähendab, et korteri teoreetiline ostuvõimekus on aeglaselt, aga siiski kindlalt kasvanud, sest samaväärse korteri ostmiseks tuleb sissetulekust kulutada väiksem osa.

Samas on muutunud tarbijate eelistused ja käitumine. Kõrge tööhõive ja kiiresti kasvanud keskmine palk on suurendanud tarbijate kindlustunnet. See tähendab, et tarbijate eelistused on muutunud ehk tänane koduostja eelistab osta ja suudab osta parema kvaliteediga elamispinda kui mõned aastad tagasi. Teisisõnu on tarbijate eelistus nõukogudeaegselt enamasti vähekvaliteetselt hallilt elamispinnalt nihkunud väga selgelt uue ja kaasaegse valge eluruumi eelistamisele.

See tähendab, et kuigi palgad on kasvanud kiiremini kui korterite väärtus ja tarbijal oleks justkui võimalus sissetulekust loovutada väiksem proportsioon kodu ostmisele on asjad läinud teisiti. Kõrge tarbija kindlustunne tekitab lootuse töökoha püsimisele ja jätkuvale palgatõusule. See annab julgust soetada kallim elamispind, mis nõuab suurema ampsu kuupalgast.

Kõigi graafikute vaatamiseks kliki siin: KINNISVARATURG GRAAFIKUTES!