Psühholoog: tõhus töötaja tunneb end töökeskkonnas hästi

Nutikad juhid mõistavad, et efektiivne töötaja on end töökeskkonnas hästi tundev töötaja. Kõik, mis mõjub keskkonnas pingestavalt, pärsib töövõimet ja edukat toimetulekut stressiga, ütleb psühholoogiadoktor Eva-Maria Kangro.

Järgneb intervjuu Eva-Maria Kangroga.

Millised on füüsilises töökeskkonnas peamised inimpsüühikat mõjutavad faktorid? Millised neist mõjutavad rahulolu töökeskkonnaga kõige enam?

Psüühika on väliskeskkonnaga pidevas koosmõjus. Füüsiline miljöö, milles viibime, kujundab tahes tahtmata ka psühholoogilist enesetunnet ja töövõimet. Alustades kõigest sellest, mida aistingute tasandil kogeme – helid, visuaalid, lõhnad, temperatuur - , kuni keerukamate teguriteni nagu inimeste paiknemine üksteise suhtes, töötegemise asendid, privaatsus jne.

Üldjoontes on sedasi, et kõik, mis mõjub keskkonnas pingestavalt, pärsib töövõimet ja edukat toimetulekut stressiga. Meile sobib keskkond, mis harmoneerub sisemise rütmi ja hetkevajadustega. Näiteks avatud tööruum soosib sotsiaalset sidusust, helikindlad boksid tagavad vajaliku privaatsuse, meeleolumuusika kööginurgas või ooteruumis mõjub turvaliselt ja inspireerivalt. Ka koosolekute pidamine teinekord vabamas formaadis kui traditsioonilise pikliku laua taga, aitab lõhkuda piiravat hierarhiat ja väljendada mõtteid avatumalt. Ning veel, keskkonnapsühholoogia uuringutest on selgunud, et kui kontoris avaneb vaade rohelisele loodusele, on inimeste stressifoon madalam ja mõtlemisvõime erksam.

Kas Eesti büroohooned ja kontorid on töökeskkonna seisukohast teie hinnangul pigem hästi või halvasti planeeritud ja sisustatud? Millele võiks rohkem tähelepanu pöörata?

Tundub, et üha enam teadlikumalt, mis puudutab ruumide planeerimist. Samas tuleb märkida, et teinekord teeb mõni vana puumaja uuele büroohoonele näiteks õhukvaliteedi osas silmad ette. Miks lõuna paiku uni peale tikub, ei ole sageli mitte äsja täis söödud kõhu teene, vaid võib tuleneda hoopis kehva kvaliteediga õhust, mis mõne tunni tarbimise järel viib loiduse, unisuse ja silmade kipitamiseni.

Valgustus on ka kindlasti üks valdkond, kus meil on laias laastus veel tublisti arenguruumi. Lõikav päevavalguslamp laes ei ole tingimata silmasõbralikem lahendus.   

Soovitan võtta julgemalt kasutusele reguleeritavaid töölaudu, mille taga on võimalik nii istuda kui seista ja mis ennetavad tõhusalt sundasendist tingitud väsimist. Kes kasutavad, need kiidavad väga.

Tööpaiga planeerimisel tasub pöörata tähelepanu ka töötajate isiksuslikele erinevustele. On näiteks nö kohvikutüüpi inimesed, keda hoiab aktiivsena ümbritsev sumin ja liikumine. Aga on ka neid, kes vajavad keskendumiseks täielikku vaikust ning keda häirib ainuüksi mõte võimalikust sekkumisest.

Igal juhul peaks olema loodud võimalus telefoni- ja videokõnede läbiviimiseks ning privaatseteks vestlusteks helikindlas ruumis.

Viimasel ajal on paljudes ettevõtetes mindud üle avatud kontori süsteemile. Samas on palju ka räägitud, et tegelikult ei pruugi see töötulemusi parandada vaid hoopis pärsib keskendumist. Millist lahendust (avatud või suletud) pooldate teie?

Ma pooldan kombineeritud lahendust. Üks ei välista päriselt teist – näiteks mürafooni on võimalik vaheseintega oluliselt vaigistada. Samuti on mitmed kontorid kehtestanud mängureeglid, mille kohaselt on avatud tööruumis tagatud vaikne tööala ning mõni teine lähedalasuv ruum on ette nähtud vabalt sumisemiseks.

Keskendumisega on ka nii ja naa: ühest küljest võib meid müra, olgu see mistahes meelte kaudu tajutud, tõepoolest segada, kuid teisalt on töökeskkonnas edukas hakkamasaamine ka kohanemise küsimus. Ja eelkõige omavaheliste avatud kokkulepete küsimus.   

Millist lahendust soovitaksite järgnevas olukorras: sportlikumad kolleegid soetasid kontorisse pingpongilaua ja kasutavad seda sageli. Teised aga kurdavad, et lärm segab ja töökoht peaks jääma eelkõige töö tegemiseks. Eraldi ruumi seda paigaldada ei saa. Kelle sõna peaks peale jääma?

Minu soovitus on teha inimlik kokkulepe, et mis ajal mäng käib. Kellelegi ei meeldi, et tema privaattsooni võib igal ajahetkel väline tegur sisse sõita. Kontrollitunne oma iseenda ja keskkonna üle on väga loomulik vajadus.

Samavõrra loomulik on pinksisõprade soov end  aegajalt töörutiinist välja raputada ja ajule füüsilise tegevuse abil puhkust anda. Avatud suhtlus ja vajadustest rääkimine soosib empaatiat ja viib pea alati lahendusteni.

Kuidas lahendada olukorda, kui uues, ilusas ja kallis kontoris on töötajad rahulolematud ja eelistavad pigem kontorist väljas viibida ning kaugtööd teha? Juhtidele ei julgeta ega taheta rahulolematusest ja ebamugavatest tingimustest märku anda, sest suure tõenäosusega ei ole organisatsioon valmis olukorda muutma.

Kaugtöö tegemise võimalus sõltub otse loomulikult töö iseloomust. Üha enam on luuakse globaalseid ettevõtteid, kus polegi tõepoolest vahet, kus kohas täpsemalt töötegemine aset leiab. Suhtlemise ja infovoos püsimise dilemma on lahendatud tõhusalt aktiivsete suhtluskeskkondade abil, mis tagavad läbipaistvuse ja tunde külg-külje kõrval töötamisest.

Skepsis põhineb hirmul ja eelarvamustel. Ja ainus ravim on siin avatud kommunikatsioon.

Nutikad juhid mõistavad, et efektiivne töötaja on end töökeskkonnas hästi tundev töötaja. Võibolla annab olemasolevas büroos miskit ümber korraldada? Ehk on hoopis kasulik eksperimenteerida, kuidas eesmärkide saavutamine soodsas keskkonnas välja kukub? Tõe kriteeriumiks on reaalse katse tulemused.

Osale arutelus

Toetajad

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Kinnisvarauudiseid sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Valdkonna töökuulutused

Uudised