17. detsember 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Nii kümne aasta kui pikemas perspektiivis, arvestades nafta ja CO2 hindu, jääb tuumaenergia koos hürdoenergiaga soodsaimaks elektri tootmise võimaluseks.

Tuumajaam, kus ettevõte ise osanik, tagab talle aastakümneiks odava elektri. Soome 1780 MW võimsusega Olkiluoto tuumajaama opereerib OY Teollisuuden Voima, mille peamine omanik on Pohjolan Voima (PVO) 57% ja Fortum 27%,16% jaguneb veel nelja kaasomaniku vahel. Huvitavaim on PVO, mil oli 2008. aastal 19 osanikku. Suurim osanikest on paberitootja UMP Kymmene 42% ja Stora Enso 15%ga. Viie linna osalus on kokku 7%. Väikseim osanik on näiteks Rautaruukki OY 0,02%ga, mis vastab 2,8 GWh suurusele aastasele elektriostule Olkiluoto tuumajaamast. Umbes samas suurusjärgus elektrit tarbib Eestis näiteks Kristiine kaubanduskeskus.

Teine mankala skeemi rakendus on tuumajaama rajada planeerival Fennovoima OY-l, millest 66% omaval Soome firmal Voimaosakeyhtiö SF-l on 20 osanikku, millest 7 on haldusettevõtted. Haldusettevõtetel on omakorda 63 omanikettevõtet, peamiselt kohalikud jaotusvõrguettevõtted. Fennovoima soovib rajada 1600-2400 MW võimsust tuumajaama ning iga ettevõte saab ilmselt omahinnaga sellise elektrikoguse, mida ta tarbib või oma jaotusvõrgus klientidele müüb.

Hiljutine uuring näitab, et Fennovoima projekt tagaks ühiskondlikult võrdseima majandusliku kasu jaotuse - osanikeks on palju osapooli. Kuna 2/3 Soome jaotusvõrguettevõtetest on osanikud, on planeeritav 10%-line elektri hinna langus ning selle hinna stabiilsus. Eestis on jaotusvõrguettevõtete reaalset konkurentsi minimaalselt. Vaid Läänemaal ja Viimsis tegutsev Fortum ning üksikud väiksed võrguettevõtted pakuvad konkurentsi Eesti Energia jaotusvõrgule.

Mankala skeemis osalevad nüüd ka Balti ettevõtted, sh Eesti Energia - Estlink1s. Osanikud saavad sissemakstud osakapitali eest teenust ega pea selle eest maksma.

Kui planeerida Eestisse näiteks 750MW võimsusega tuumajaam, mis toodab aastas ligi 6000 GWh elektrit, siis juba MTÜ Eesti Tuumajaama liikme Elektrienergia Suurtarbijate Liidu ettevõtted tarbivad täna u 1300 GWh. Lisaks veel poolsada suuremat keemia-, toiduaine-, ehitusmaterjalide- ja metallitööstust ning kümmekond sõltumatut võrguettevõtet - näiteks VKG Elektrivõrgud, Tallinna Sadama Elektrivõrgud, Fortum Elekter ja Dvigatel Energeetika - ning saab kokku juba 2000 GWh aastast elektritarbimist. Neile saaks pakkuda eeldatavalt 2020. aastaks turuhinnast soodsama hinnaga elektrienergiat.

Kas Eesti tuumjaam väärib küünlaid? Reaalne on Euroopas elektrivõrgustike omavaheliste ühenduste oluline juurdeehitus ning suurim muutus on Kesk-Euroopa UCTE ja Põhja-Euroopa Nordpooli hindade mõningane harmoniseerumine. See toob Nordpoolile hinnatõusu, sest UCTE praegune keskmine hinnatase on u 20% kõrgem.

Karta võib, et UCTE hinnatase tõuseb 2020. aastaks 20-30% tänu gaasi ja CO2 hinnatõusu kombinatsioonile, sest nii gaasist kui ka kivisöest elektritootmine jääb domineerivaks Saksamaal, Poolas, Belgias, Taanis, Hollandis, Suurbritannias.

Firma, kes sooviks pisikest, näiteks 0,05% osalust 750MW võimsusega ja 30 miljardit maksvas tuumajaamas, peaks planeerima u 5 miljoni kroonist investeeringut omakapitali ja täiendavat laenu 10 miljonit krooni. Kahtlemata on see kulukas, ent selle eest saaks arvestada väga odava ja stabiilse hinnaga elektriga enda baastarbimiseks lähematel aastakümnetel. See tähendab ajal, mil elektri hinnad kas taastuvenergia tasude, CO2 emissioonitasude ja nafta hinna tõttu on veelgi ebastabiilsemad kui praegu.

Autor: Haldusuudised.ee