20. detsember 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Mis sorti ettevõttega on Eesti Energia näol tegemist? Kas klassikalise maksimaalsele kasumi teenimisele orienteeritud ettevõte või riigiettevõte, mis lähtub ka tarbijate võimalustest? Arvestades energiamonopoli plaani laenata 500 miljoni eurot ja suured dividendimaksed omanikule ehk riigile on praegusel kodutarbijate jaoks ebakindlal ajal põhjendamatu.

Nimelt Statistikaameti värskete andmete põhjal on võrreldes aastatagusega elekter, soojusenergia ja küte kallinenud 8,6% ja samas on inimeste reaalpalk langenud viimased 3 aastat. Lähtuvalt eelnevast peab tõdema, et tänasel päeval on Eesti Energia näoga suunatud riigi kui omaniku mitte tarbija poole.

Varjatud hinnatõus. Hoolimata sellest, et elektriarvel kajastuvad niigi riigimaksud (käibemaks, elektriaktsiis ja taastuvenergiatasu), mis moodustavad ligi 28% arvest, siis sisuliselt on praeguseks kujunenud olukord, kus läbi elektri hinnatõusu toimub lisaks veel kodutarbijate kaudne maksustamine. Kui Eestis tõusis 2011.aastal elektri hind ligi 6% ja tõuseb samapalju ka 2012. aastal, mida on põhjendatud vajadusega investeerida, siis kas poleks mõistlikum intressidega laenu võtmise asemel dividendimaksetena võetud raha investeerida Eesti Energiasse ja seeläbi vähendada elektri hinnatõuse? Või alternatiivina hakata lõpuks vähendama taastuvenergia tasusid, mis on põhjendamatult kõrged ka Konkurentsiameti arvates?

Kasuks vastutsüklilisus. Hiljutised hinnatõusud energeetikasektoris kinnitavad, et Eestis puudub tarbijatel õigustatud ootuse kaitse. Kusjuures huvitava näitena võib välja tuua Ühendkuningriigi kodukulude poliitika, kus on deklareeritud, et kui elektri ja küttekulud moodustavad leibkonna sissetulekust üle 10%, siis tegemist on „küttevaestega“ (ingl k fuelpoverty). Kõrvutades meie kodutarbijaid saareriigiga, siis aastal 2010 kulutas Eesti leibkond keskmiselt 19% eluasemele, millest omakorda ligi 8% moodustas elekter ja küte. Arvestades viimase aasta hinnatõuse elektri ja kaugkütte osas, siis on meil suure tõenäosusega saareriigi definitsiooni järgi keskmine Eesti leibkond „küttevaene“. Selline numbriliselt määratletud poliitiline seisukoht aitaks seada ka meil kui riigil piirid energeetika, aga ka üldisemalt universaalteenuste hinnatõusudele, ning Eesti Energia dividendimaksed ei teostataks tulevikus ajal kui Eesti kodutarbijate kulutused võrreldes sissetulekutega on Euroopas kõige kiiremini kasvavad.

Autor: Haldusuudised.ee