22. detsember 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Järgneb intervjuu Eesti Advokatuuri esimehe Aivar Pilvega:

Mis on advokatuuri suurimad väljakutsed sel ja järgmisel aastal?Advokatuuri juhatusele on olnud aasta pingeline ja töörohke. Suur töö, mida oleme teinud, seondub riigi õigusabi ümberkorraldamisega. Alates 1. jaanuarist 2010 on riigi õigusabi korraldamine antud advokatuurile. Käivitame riigi õigusabi infosüsteemi, mis tähendab, et kõigi riigi õigusabiga soetud kaitsjate ülesannete jagamine hakkab toimuma läbi advokatuuri.

Ajaloolise võrdluse mõttes ütlen, et oleme eelnevat süsteemi pikalt kritiseerinud, kuna varasemas kohtueelses menetluses otsis prokurör või uurija ise menetlustoimingute tegemiseks kaitsja. See tähendas teatud konkreetsete advokaatide kasutamist ja sidemete tekkimist. Võistlevas menetluses, mida kriminaalmenetlus on, ei saa üks pool valida endale vastaspoolt ehk võistlevat poolt. Õigussüsteemi jaoks on tegemist uudse töökorraldusega, aga riigi õigusabi vajajate jaoks ei muutu midagi. (sellel teemal on vahelduva eduga dialoogi peetud 10 aastat - toim.)

Teine oluline muudatus on riigi õigusabi andmise tasu juhendi välja töötamine, mis varem oli justiitsministeeriumi ülesanne, see anti nüüd advokatuurile. Seda küll lähtuvalt sellest, millised on riigieelarvelised vahendid. Arvestades eelarve pingelisust ja majandussurutist, on selles osas 2010. aastal keeruline mingeid muudatusi teha.

Milline on riigi õigusabi osutamiseks ette nähtud rahaliste vahendite maht?

Meil jäi 2009. aastal riigi õigusabiks ette nähtud 52 miljonist kroonist mitmekordsete kärbete järel alles 42 miljonit. See kärbe on mõjutanud kindlasti oluliselt õigusabi mahtu ja kvaliteeti. Rahaliste vahendite nappus on tinginud suurel määral olukorra, mis täna riigi õigusabis valitseb ehk ei ole võimaldanud seda tööd normaalselt tasustada. Seega ka mõistetav, et selles töös ei ole advokaatide motiveeritus kõige suurem.

2010. aasta eelarve osas olulist muutust ei toimu – meile on esialgu eraldatud 46 miljonit. Õnneks mõistsid justiitsminister ja rahandusminister, et veelkordne kärbe sellest 42 miljonist ei võimalda õigusabi anda selles mahus, mis ette nähtud. Tegelikult on 46 miljonit oluliselt vähem, kui riigi õigusabi osutamiseks vajalik oleks.

Kui palju õigusabi osutamiseks vaja läheb?

Viis aastat tagasi, kui riigi õigusabi seadus vastu võeti, nägi eelnõu ette 60 miljonit krooni aastas, mis pidi järgnevatel aastatel suurenema. (seadusega on laiendatud riigi õigusabi osutamise valdkondi- lisaks kriminaalmenetlusele kuuluvad sinna ka tsiviilkohtu- ja halduskohtumenetlus, väärteomenetlus, kohtuväline õigusnõustamine –toim.)

Reaalsus on see, et riigi õigusabi ei ole kunagi näinud sellist summat nagu 60 miljonit krooni. Aga mis võiks täna olla piisav summa? Riik võiks pikemas perspektiivis eraldada 90 kuni 100 miljonit krooni aastaks. Siis saaks kohaldada mõistlikke tasumäärasid ja tekiks elav konkurents selle töö järele ning paraneks riigi õigusabi osutamise kvaliteet. (täna on riigi õigusabi osutava advokaadi tunnitasu ja turuhindades teenust osutava advokaadi tunnitasu vahe kuni kaheksa või üheksakordne- toim.)

Millised on ohud, kui riigi õigusabi rahastamise vahendeid napib?

Need on advokatuurile kui õigussüsteemile läbi aegade teada olnud. Advokaatide vahel ei ole tekkinud sellist konkurentsi nagu õigusteenuste turul üldiselt. Riigi õigusabi on üks odavamaid asju, mida kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistilt oodatakse. Tuleb tunnistada, et aegajalt kannatab ka õiguslik kvaliteet. Vähene motiveeritus toob kaasa selle, et õigusabiteenuse kvaliteet on puudulik.

Mida arvate riigilõivude tõstmisest?

Majandussurutise tingimustes on riigilõivude märkimisväärne tõstmine 1. jaanuarist 2009 osutunud tõsiseks probleemiks. Suuremaks probleemiks, kui riik ette nägi. Riigilõivu tõstmise üks eemärke oli vähendada väheoluliste kohtuvaidluste arvu ja leevendada kohtute töökoormust. Tänases majandussituatsioonis on nii kõrged riigilõivud ilmselgelt põhjendamatud ja liialt koormavad.

Üheks praktikas kasutatavaks viisiks, millega üritatakse suurte nõuete puhul kulutusi säästa on hagiavalduse asemel pankrotiavalduse esitamine, mis on oluliselt odavam.

Mis toob kaasa Riigikohtu otsus, mis ütles, et riigilõivude tõstmine on põhiseadusega vastuolus?

See on tegelikult see, millele riigikohus nüüd aasta lõpus õiglaselt on reageerinud. Riigikohus on lahendis viidanud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele, milles on Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 6 lg 1 rikkumiseks loetud liiga suurt riigilõivu.

Selle valguses peaks seadusandja kiiresti kriitiliselt üle vaatama ja soovitavalt muutma kehtestatud riigilõivumäärasid, kui mitte kõiki, siis vähemalt kõrgemad neist ning tegema vajalikud korrektuurid. Kas Eesti selleks täna valmis on, on iseküsimus. Aga kohtulahend kindlasti võimaldab ka edaspidi teatud juhtudel kehtivate riigilõivumäärade vaidlustamist.

Millised on olnud selle aasta märksõnad Eesti õigusmaastikul?

Äritegevuses on üheks olulisemaks märksõnaks kindlasti saneerimisseadus, mis suure optimismiga vastu võeti. Kindlasti on see väga vajalik seadus, kuid seaduse rakendamine sattus majandussurutise aega. Seaduseelnõud menetledes arvati, võrreldes lähinaabrite kogemusega, et Eestis tuleb normaalsetes majandustingimustes 15—20 saneerimismenetluse taotlust aastas.

Tegelikult on aga saneerimisavaldusi esitatud tunduvalt rohkem. Masu annabki selle seaduse rakendamisest ebaõige ettekujutuse. Selgelt on tunnetatav terve rea pahatahtlike võlgnike käitumine, kes üritavad saneerimist enda kasuks pöörata. (näiteks ilmselgelt pankrotis olevate ettevõtete saneerimise taotlemine.)

Täna on vara öelda, kas kohtupraktika saneerimise osas on õige või vale või kas kohtud on liiga kergekäeliselt keeldunud saneerimismenetlustest, mina ei tõttaks täna seadust teravalt kritiseerima. Kuigi saneerimisseaduses on puudusi ja kriitika on kohati õige, ilmneb seadusmuudatuste vajadus tavaliselt ikkagi pikema umbes 2-3 aastase praktika järel.

Meie seadusandluse üks viga on selles, et leitakse, et ka ilmselged puudused võivad oodata kuni seadusemuudatuste vajalik pakett kokku saadakse. Tihtilugu on meie seadused seetõttu ebaefektiivsed, kuna ilmselgete puuduste likvideerimisega venitatakse põhjendamatult. See toob ettevõtjatele kaasa asjatuid ja kulukaid vaidlusi, ebaõigeid tõlgendusi ja ka võimalusi seaduse eesmärke eirata.

Milline on olukord pankrotimenetlustega?

Kui eeldati ja oodati tohutut pankrotimenetluste lainet, siis reaalsus on parem. 2009. aasta kokkuvõttes ei olnud Eesti mõttes väga suurte ettevõtete pankrotte ja keskmise suurusega ettevõtete pankrotte on vähe. Pankrotilaine käis üle projektipõhistest äriühingutest, mis said tehtud tõusva turu tingimustes. Kannatanud on need, kes end ülioptimistlikult planeerides lõhki tõmmanud.

Kohtupraktika viimase viie või kuue aasta jooksul on kaldunud ühte äärmusesse ehk täiesti kontrollimatult on äriühingu omanikel ja juhatuse liikmetel olnud võimalik ettevõtetest vara välja viia, võõrandada. See teeb võlausaldajatele oma õiguste kaitse komplitseerituks. Juhatuse liikme vastutust ja korraliku ettevõtja hoolsuskohustuse täitmist on pankrotimenetluse nurga alt vaadatud suhteliselt leebelt ja see ei ole kaasa toonud ei tsiviilõiguslikku ega kriminaalõiguslikku vastutust ja loonud võlgnikes karistamatuse tunde.

Turult tagasi peegeldunud võlausaldajate ehk kannatanute arvamus on, et kohtusse pöörduda pole mõtet. Küsimus ei ole õigusnormistiku puudumises vaid väga leebes praktikas.

Kui arvatakse, et pankrotid toovad advokaatidele tohutult tööd juurde, siis seda ei ole läbi pankrotimenetluste olnud.

Millised nõustamisvaldkonnad on sel aastal olnud töörohkemad ja töövaesemad?

Avalik uudistevoog kinnitab riigihangetega seotud vaidluste kasvu, sest hankeid on oluliselt vähem ja võitlus iga hanke võidu eest käib vahel ettevõtete jaoks elu ja surma peale. Õigusvaidlusi tuleb rohkem, sest lepinguid ei täideta nii nagu neid varem täideti. Samas maksuvaidluste arv ei ole kasvanud, kuid siin on ilmselt oluline ka ajaline faktor, sest maksukohustuste rikkumisi avastatakse tagantjärgi mitme aasta möödudes.

Kinnisvarasektori arendusprojektidega seonduvaid töid on turul oluliselt vähem - võrreldes varasemaga peaaegu polegi. Ehitussektori oluline kokku tõmbumine on selgelt tunnetatav. Arvukamat on varasemast ehitustegevusest tulenevaid vaidlusi, mis on buumiaja peegeldus.

Selgelt tunnetatav on väliskapitali huvi kadumine Eesti turu vastu juba 2008.a kevad-suvest. Võrreldes varasemaga on väga tagasihoidlik seis Eestisse uute investeeringute tegemisega seotud töödega -ettevõtete ostmised, nende laiendemisega seotud projektid, ettevõtete ühinemised, jagunemised, ülevõtmised. Kuid eeldatavasti see õigusteenuse sektor väljub tasapisi madalseisust. Kui euro kasutuselevõtt alates 2011.a saab selge kinnituse, siis peaks see 2010.a. teisest poolaastast oluliselt suurendama väliskapitali huvi Eestist veel enne seda võimalikult odavalt ettevõtete ja varade omandamiseks, liitumisteks jms. Samas ootavad ettevõtjad ka Eestis signaali meie majanduslanguse põhja saabumisest, et siis kõige soodsamatel tingimustel konkurente või teisi ettevõtteid üles osta.

Mis oluliselt ära kadunud on, on ettevõtete laienemisega seotud projektid, ühinemised, jagunemised, ülevõtmised. See sektor saab varjusurmast varsti üle. Ka avalik sektor ja riik, kohalikud omavalitsused tellivad õigusabi väljastpoolt oma maja tänu eelarvekärbetele kordades vähem ja eks samuti käituvad ka ettevõtjad.

Kuidas hindate korruptsiooniga võitlemist Eestis? Mis teeb täna muret?

Võib öelda, et arengud on silmnähtavad ja sellega tegeletakse. Ma arvan, et selles mõttes on Eesti õiguskaitseorganite suutlikkus täna suurem kui teatud aeg tagasi. Kõrvaltvaatajale ehk igale riigi kodanikule peab jääma mulje, et meid kõiki koheldakse võrdselt ja ühetaoliselt.

Kahjuks on Eestis täna see probleem, et järjest süveneb üldine arvamus, et meil on väga selged tendentsid hakanud ilmnema valikulisele vastutusele. See ei ole üldise õiguskorra ja õigussüsteemi seisukohalt hea ja positiivne. Õiguskindlusest peaks olema ühesugune arusaam, aga täna seda kindlasti ei ole. Siin peab selles suunas kindlasti kõvasti tööd tegema. Sellist arvamust ei ole võimalik päeva või kahega muuta.

Teine oluline küsimus on menetluste ja avalike aruteludega kaasnev jälitustegevuse seaduslik toimimine. Pole ju mingi saladus, et täna on laialt levinud arvamus, et jälitustegevust viiakse läbi kontrollimatult ja äärmiselt ulatuslikult. Selle selguse loomiseks peab tegelikult õigussüsteem tagama ja tekitama sellise toimimise, et jälitustegevusega seonduv oleks usaldusväärselt kontrollitav. Täna me näeme, et erinevate juhtumite läbi tekivad pidevalt küsimused ja küsitavused, kas on toimitud seaduse järgi, kas on kõik toimingud õigesti kontrollitavad.

Tunnistame ausalt, et Eestis on väga vähe neid inimesi, kes suudaksid usaldusväärselt ära tõestada, et Eesti riigil on jälitustegevuse üle kontroll olemas.

Kui räägitakse, et statistiliselt on kohtumenetluste efektiivsus ja kiirus kasvanud, siis praktikas on tegelikult tunnetatav vastupidine. Katkematu kriminaalmenetluse põhimõtte rakendamine on loonud advokatuuri poolt eelnevalt välja öeldud kartuse realiseerumise. Samuti on kohtumenetluste aeg pikenenud tsiviilkohtumenetluses, kus lahendatakse valdav osa äri- ja lepinguõigusest tulenevatest vaidlustest. See aga kahandab kohtuotsusega taotletava tulemuse reaalset mõju õigussuhtele ja ei pruugi sageli pakkuda efektiivset õiguskaitset

Miks see kiirus siis langeb?

Seda peab kohtust küsima, aga nad ütlevad, et neil on palju tööd. Eks neil on ka. Lõppkokkuvõtte ei tohiks see olla eesmärk omaette, vaid menetlus peaks ajapikku muutuma kiiremaks. Seadustesse kirjutatud menetlusviisid kiirendavad kohtupidamist, aga kulutame meeletult palju rohkem aega sellele kui varem. 10-15 aastat tagasi oli Eesti kohtupraktikas kuldne aeg. Me ei saa seda aega tagasi keerata, sest majandus ja õigussüsteem oli siis lihtsam. Tollel ajal võis uhkusega öelda, et kohtupidamine oli üks Euroopa kiireimaid. Viimasel ajal aga tuuakse olukorra selgitamiseks ja õigustamiseks näiteid riikidest, mille kohtumenetluse kiirus kuulub Euroopa aeglasemate hulka ning kinnitatakse, et meil pole häda midagi.

Autor: Haldusuudised.ee