Fakt on see, et Tallinna vanalinn – mis on läbi aegade olnud ka linna kese, südalinn ja linna süda –, jääb aina tühjemaks ning muutub ajapikku pigem kaubandus- ja meelelahutuskeskuseks (peamiselt turistidele ja linnakülastajatele) kui elukohaks. Vanalinna kinnisvara ostmine või üürimine käib enamikule üle jõu ja lisaks kulukusele on see asukohana ka lihtsalt ebamugav (parkimisraskused, öine lärm ja melu, tänavakuritegevus, ebamugav jalgratturile, koeraomanikule ja lastega perele jne). Ka vanalinna baarid-pubid-restoranid ei ole kohalike elanike seas enam nii populaarsed kui varem – vaid mõned sajad meetrid eemal saab ju kõhu (või pea!) märksa odavamalt täis. Terve linn on täis eri rahvaste kööke, eri kultuurivimkaga söögi- ja joogikohti, kuhu ligipääs on nii autoga kui jalgsi oluliselt mugavam.