20. detsember 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eesti kinnisvaraturg on laias laastus 20aastane. Ei ole põhjust imestada, et n-ö kinnisvaraeksperdid, kes veel mõned aastat tagasi ennustasid igavest hinnatõusu, sest materjalide ja tööhind ei lange, on nüüd in corpore usku vahetanud. Räägitakse turu jäätumisest, hinnatõusust ei juleta iitsatadagi. Paratamatult piirab lühike ajaloomälu ka ettenägelikkust.

Kuigi Sonny Aswany ennustus kinnisvarabuumist võib olla liialdus, on laia haardega mehe investeerimisotsuste argumendid vastupidised Eestis aset leidnud karjainstinktis kaasajooksmisele ühest äärmusest (buum) teise äärmusesse (totaalne seisak). Aswany ütleb, et kinnisvarasse tuleks alati investeerida siis, kui tsükkel on languses, selleks et tabada järgmist tsükli tõusu. Näiteks langus on hea ka selleks, et siis on võtta ehitusettevõtteid, kes kulutavad rohkem aega detailidele ning teevad paremat tööd. Lisaargumendina on kinnisvarasektori analüüsist ikka ja jälle välja tulnud, et hea asukohaga kvaliteetse eluaseme vastu on olemas nii nõudlus kui ka turg. Isegi kriisiaastatel. Ka Eestis.

Üheks vastuargumendiks on, et raha ei ole. Pangad ei laena enam. Kuid samas pidevalt kasvavad hoiused ja säästud. Jah, massehitamist praegu plaanida ei saa, kuid usaldusväärne ettevõtja, kel selge nägemus ja kindel äriplaan, peaks suutma kaasata piisavalt investoreid. Näiteks Tallinnas on viimastel aastatel vaikselt, kuid järjepidevalt kerkinud uusi projekte. Ka selliseid, mida müüakse paberil.

Teiseks on hirmutatud, et kuna Eesti elanikkond vananeb, ei ole tulevikus nii palju elamispinda vaja ning hinnad peaks langema. Kuigi statistiliselt on trendi suunda kirjeldus õige, on toone tugevalt tumedamaks maalitud. Isegi musta stsenaariumi korral ei sure Eestimaa inimesed välja. Pigem on probleemiks vananev elamufond, mis ei ole seni ega suuda ka lähiajal saavutada nö taastumistaset. Teisisõnu, uusi arendusi või vanade renoveerimist on Eestis lähema 10-20 aasta jooksul nii või teisiti vaja ja jutud kinnisvarasektori surmast on ilmselgelt enneaegsed.

Kolmandaks kardetakse eurokriisi järelmõjusid ja määramatust. Kuid sellega tuleb leppida ja harjuda uute oludega, uue normaalsusega. Sest esiteks on võimaliku kriisi saabumine Eesti ettevõtja kontrolli alt väljas: seda ei saa ei ennustada ega otseselt ennetada. Saab vaid kohaneda. Teiseks on võimaliku kriisi tagajärjed negatiivsed igal juhul: nii neile, kes tegutsevad ja püüavad midagi saavutada kui ka neile, kes lootusetult ootavad maailma lõppu. Siit tulenevalt ongi ainuke võimalus võita eelkõige neil, kes üheaegselt julgelt ning arukalt tegutsevad ja riskivad. Nagu oleme kirjutanud ka varem - segased ajad ja sogane vesi sobivad Eesti ettevõtjaile suure kala püüdmiseks kui rusikas silmaauku.

Sarnaselt Eestile mereriigist pärit Aswani võtabki soovitused kokku arusadava metafooriga: „Kui oled purjelaeval ja tuul läheb valjemaks, siis pead sa oma purjeid kohendama.”

Autor: Haldusuudised.ee