18. veebruar 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Pärnitsa sõnul on müüt see, et heades keskustes on sadadest rentnikest järjekorrad. "Kui arvestada kaupmeeste arvu, kes tahaksid meie juures olla, siis neid on jah sadade kaupa. Nädalas on 2-3 huvilist," ütles Pärnits. "Samas on ka palju selliseid, keda me ei saa enda juurde võtta, et mitte taset alla lasta."

Pärnitsa sõnul oli kõige keerulisem keskuse viimase 10 protsenti rentnike kokkusaamine. "Turul on küllastumine ka rentnike osas - uusi tulijaid ei ole väga palju ja vanad olijad ei taha enam eriti laieneda," rääkis ta.

"Me valime neid paljuski sisetunnetuse järgi. Bränd peab tugev olema, oluline on, kellele ta on suunatud. Samuti tuleb uurida ka firma tausta - kui me laiendusse investeerima 40 miljonit, siis rentnikud investeerivad juurde 20 miljonit. Ehk et rentnik peab olema võimeline investeerima, nii ei saa, et ta tuleb meile vana mööbliga," kirjeldas Pärnits. "Vaatame uusi rentnikke selle järgi ka, kuidas ta sobib meie klastritesse. Kui meil vabaneb jalanõude klastris koht, siis me ei saa sinna võtta tehnikapoodi."

Pärnitsa sõnul positsioneerib Ülemiste keskus end kolmanda generatsiooni kaubanduskeskusena ehk selles on palju nö olemise võimalusi. "Inimesed ei tule meie juurde ainult ostma ja ühte kohta külastama, vaid sotsiaalselt suhtlema. Kauplemine on küll esmatähtis, kuid keskusel on juures veel ka teine mõõde," rääkis ta.

Kaubanduskeskuse puhul räägitakse palju eristuvusest, kuid pigem on sellest räägitud kontekstis "teistmoodi kauplused". "Pigem on oluline see, et rentnike kooslus on võimalikult optimaalne ja turu parim," ütles Pärnits. "Enamikes keskustes ei ole klasterdusele tähelepanu pööratud, aga kui keskus läheb mahult juba väga suureks, siis analoogset kaupa müüvad kauplused ühte kohta kokku panna on loogiline."

Autor: Kaasautor Kaasautor