30. november 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Äripäeva hinnangul valitsevad Eesti energiaturgu monopolid ning vaatamata peatselt saabuvale avatusele ei ole energiaturu vabadust veel nii pea oodata. Eestis puuduvad selleks nii vajalikud ühendused, tarneahelad kui ka konkurents. Probleem on sügavam, sest kuni turg on vormiliselt avatud, kuid sisuliselt pole vaba, kehtivad valed reeglid valele olukorrale. Nii lubab avatud turg küll hinna kujunemist vaba turu reeglite järgi, kuid puuduliku konkurentsi tõttu tähendab sisuliselt lihtsalt monopolide domineerimise kasvu.

Näiteks tähendab prognoositav elektrienergia hinna kasv Eestis hinnanguliselt 50-60% sisuliselt Eesti Energia kasumikasvu. Nii teenis käesolevaaasta II kvartalis Eesti Energia just avatud turgudelt ligi 90% oma ärikasumist. Peale turu nn avanemist 2013. aastal, kasvab kasum veelgi just Eesti tarbijate arvelt.

Avatud vs vaba turg. Eelmisel nädalal toimunud Äripäeva konverentsil “Energia 2011, 2013, 2020 – väljakutsed ja võimalused” esinenud õiguskantsler Indrek Teder juhtis tabavalt tähelepanu, et kuigi aastast 2013 Eesti energiaturg muutub avatuks, ei muutu ta sugugi vabaks. Nimelt on vaba turu eelduseks piisavate ühenduste ja ülekandevõimsuste olemasolu turuosaliste vahel. Praegu ei ole aga Põhjamaade ja Baltikumi vahel piisavaid ühendusi elektrienergia vabaks liikumiseks.

Sarnane probleem on gaasiga. Eelmainitud Eleringi raportis leitakse, et Eesti gaasituru arendamise üks keskne tegevus on gaasi ülekandevõrgu omandiline eraldamine. Kuid ainuüksi see ei muuda olukorda, sest gaasitarnijaks Eesti turule jääb endiselt monopoolne Venemaa ettevõte.  Eeldus on, et võrgu eraldamine ja turu avamine meelitab siia nii uusi konkurente kui ka investoreid, kuid sellest Eesti konteksti arvestades ei piisa. Ilmekaks näiteks Elering ise, kes eraldati Eesti Energiast, kuid vaba turu poole liikumine on toimunud pigem endiselt teosammul ning kandvaks jõuks on Eesti Energia ärihuvid. Vastuolulist olukorda, kus gaasituru väiksuse tõttu vähe huvilisi, kes sooviks gaasi müüa ning samas on ühe tarnija ja tarneahela tõttu maagaasi laiem kasutamine piiratud, tuleb süstemaatilise tegevusega murda: toetada alternatiivse tarneahela arendamist ja uute müüjate turule sisenemist. Parimaks lahenduseks eelkõige veeldatud gaasi terminali rajamist koos Baltikumi ja Soome gaasiturgude ühendamisega.

Välk selgest taevast? Probleemid on tegelikult ammu teada. Valitsuse tegutsemine Eesti energia jätkusuutlikkuse, konkurentsivõime, hinna ning julgeoleku tagamisel on olnud aga aeglased ja poolikud.  Kõigi eelduste kohaselt valmib 2014. aastal täiendav Eesti-Soome merekaabel. Aga ka siis ei usu Eesti elektrimüüjad ja -tootjad, et Skandinaavia tootjatel oleks huvi Eesti pisikese turu vastu. Lisaks peaksid sellised ühendused olema turu avanemise eeldused, mitte tagajärjed. Samamoodi on endiselt jutu tasemel gaasivõrgu omandiline lahutamine gaasi tootmisest ja müügist. Ei arene ka läbirääkimised Balti riikide ühise veeldatud gaasiterminali rajamiseks. Pole üht projekti, mis sobiks kõigile kolmele riigile, otsustamine delegeeriti Euroopa Komisjonile. Tegelikult ei ole ühte lahendust ka riigipõhiselt - on ju Eestiski mitu konkureerivat projekti. Jätkuv viivitus tuleb aga Eesti tarbija ja majanduse konkurentsivõime arvelt.

Autor: Haldusuudised.ee