11. jaanuar 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Hiljaaaegu sai üks mu tuttav oma kindlustusfirmalt pikendatud lepingu, millesse oli võrreldes eelmise kodukindlustusperioodiga lisatud uus säte: lisaks senistele kliendi valitud kindlustusliikidele olid ära kindlustatud ka riided, mööblitükid ja kodutehnika.

Tõsi, lepingu kaaskirjas oli kindlustuselepingu muutmise tingimuste ettepanek kajastatud, kuid mitte küsimusena, kas klient soovib selle kindlustusliigi lisandumist. Jutt käis sellest, kui palju muretum on elu, kui kodutehnika ja mööbel on kindlustatud. Konkreetne kindlustusliik aga oli lepingusse juba sisse kirjutatud ilma selleks eelnevalt kliendi nõusolekut saamata.

Kui kindlustusvõtja oleks pikendatud lepingusse formaalselt suhtunud, oleks tema kodukindlustusele lisandunud kindlustusliik, mida ta tegelikult ise valinud ei olnud ning mis otse loomulikult tõstis kindlustuse hinda. Selleks, et juba teele pandud lepingusse sisse kirjutatud sättest lahti saada, tuli firmaga ühendust võtta.

Kõnealune kunde oli teadlik. Ta luges nii kaaskirja kui ka lepingu läbi ja teatas seejärel firmale, et ta ei ole mööbli ja kodutehnika kindlustamisest huvitatud. Küll aga pani ta täiesti põhjendatult imeks, miks kirjutatakse säte lepingusse sisse enne, kui kliendilt on nõusolek saadud.

Tegelikult oleks asi pidanud käima ikka nii, et kõigepealt küsitakse kliendilt, kas ta soovib uut sätet oma lepingusse. Mitte lootma, et äkki kunde seda uut sätet lihtsalt ei märka ja maksab suurema summa asjasse süvenemata ära. Kui kliendile jääb mulje, et tema tähelepanematust püütakse ära kasutada, siis tunneb ta end petetuna. See ei ole kindlasti ka teenusepakkuja huvides.

Autor: Haldusuudised.ee