16. november 2007

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kuskil septembris vaatas Vitsut tulevikku veel rõõmsa rahuloluga. „Majanduskasv on mõjunud kõigile sissenõudjatele turgutavalt,“ märkis ta toona. „Võlausaldajad on heldekäeliselt raha ja muud materiaalset väärtust ohjeldamatult välja jaganud ning on mida sisse nõuda. Nii imelik kui see ka ei ole, on võlgnikel ka mida meile ära anda.“

Täna rääkis Vitsut järgmist: „Ma arvan, et Eesti majandusel ei ole enam midagi pistmist pehme maandumisega. Piltlikult öeldes on see majandus, pea ees allakukkunud teise korruse narilt ja nüüd jääb ainult üle oodata, kui suur vereloik pea juurde tekib. See kõik algas umbes kuu aega tagasi. Ma ei räägi mitte sellest, et võlgnikud enam ei maksa oma võlgu, vaid et võlausaldajad ei suuda enam tasuda sissenõudmise kulusid.“

Vitsuti sõnul ei suuda võlausaldajad enam riigilõivegi maksta, et üle pea kasvanud võlanõudeid kohtusse saata. „Kui ma küsin, mis on juhtunud, siis seletatakse, et raha lihtsalt enam ei ole ja kõik,“ selgitas Vitsut. Seejuures ei suuda paljud võlausaldajad Majanduskaitse Büroole honorari maksta, kuna lühiajalised kohustused neelavad kogu nende olemasoleva raha.

Võlgnikud seevastu seisavad aga fakti ees, et kogu nende vara on juba koormatud ja pangad enam raha juurde ei anna. „Majandada pole enam võimalik,“ ütles Vitsut ja lisas, „ei ole mingi saladus, et eluaseme laenu tagasimakseid kaetakse SMS-laenude ja kiirlaenudega, mille aastane intress on üle mõistuse kõrge. Sellega mässitakse ennast veelgi suurematesse kohustustesse ja kuna langeb ka tagatiste väärtus, ei ole lõppkokkuvõttes enam midagi võtta.“

Vitsuti andmetel kasutavad pangad probleemsete laenude sissenõudmiseks äsja loodud firmasid, mis võlgade sissenõudmise turgu solgivad. Paralleelset kandvat pangaametnikud laenuvõtjad nn musta nimekirja, millest informeerivat ka teisi panku. Nii ei saa hätta sattunud inimesed enam kusagilt abi.

„Eluasemelaenu näol on tegemist pärisorjuse kaasaegse vormiga,“ kommenteeris Vitsut.

„Nimelt, kui kellelgi on võimalus oma kohustusi ennetähtaegselt kustutada, peab ta edasi maksma intresse, mis võivad moodustada ühe kolmandiku tagasimaksest ja seda tuleb teha kogu laenuperioodi eest ehk siis 10-30 aastat,“ selgitas Vitsut asja olemust. „Seega on kõik eluasemelaenu saajad kinnistatud oma hüttide ja onnide juurde, mida kaasajal nimetatakse väikeelamuteks, nagu pärisorjad, ning sõltuvad mõisnikust ehk pangaomaniku tahtest.“

Aripaev.ee küsis, mis tingimustel tasuks praegu nõudeid kokku osta ning millise tagatisvara müügil võiks huvilised silma peal hoida. Vitsut sõnas, et Majanduskaitse Büroo ei tegele pankade ja teiste finantsinstitutsioonide nõuete, nende koondamise ega kokkuostmisega.

„Ma leian, et siin on võlgnik teadlikult ressursist tühjaks pumbatud,“ põhjendas Vitsut. „Tagatisvaral on veel kõvasti õhku sees ja kinnisvara hind langeb veelgi, kui turule paisatakse eluasemelaenu tagatiseks olev kinnisvara.“

Ühtlasi on pealinna lähiümbruse vallad andnud välja nii palju elamuehituslube, et Vitsuti hinnangul võiks linnapiiri taha ümber asustada mitu Tallinna täit elanikke.

„Ehitusfirmad ei saa ju saata oma töötajaid kolmeks aastaks sundpuhkusele ning oma uksi kriisi möödumiseni kinni panna,“ ütles Vitsut. „Meil on selle poolest lihtne, et oleme orienteerunud suuremahulistele eksklusiivsetele nõuetele ja välisturgudele. Teisisõnu, seda raha on kergem sisse nõuda, mida rootslased ja soomlased on eestlastele omal maal maksmata jätnud.“

Autor: Haldusuudised.ee