Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Soomlane palub Eesti riigil temalt maa osta
2000. aastal Kihelkonna valda mereäärse
krundi ostnud Soome kodanik pöördub keskkonnaministri poole taotlusega, et riik
ostaks temalt ära 8 aastat tagasi ostetud maa.
“Olin ostes teadlik mereäärsetel kruntidel kehtivatest piirangutest,” ütleb soomlane oma kirjas keskkonnaministrile ja lisab, et alles ajapikku sai ta aru, et kinnistu asub sisuliselt Harilaiul, kirjutas Oma Saar.
“Iga mistahes tegevus sellel maatükil on rangelt karistatav,” selgitab soomlane ja mainib, et see on talle nii valla kui ka Vilsandi juhtide poolt telefoni teel valjuhäälselt teada antud.
Soomlase meelest on sellise kinnistu omamine mõttetu ja ta palub, et Eesti Vabariik ostaks tema kinnistu ära, kuid esialgse ostuhinna 453 500 krooni asemel inflatsiooni arvesse võttes juba 600 000 krooni eest.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Saaremaa keskkonnateenistuse looduskaitse spetsialist Piret Lang ütles Oma Saarele, et selliseid juhtumeid tuleb aeg-ajalt ette ja neid lahendatakse iga objekti eripärast lähtuvalt.
Ajal, mil tehnoloogia suudab rohkem, nõuame inimestelt endiselt liiga palju. Parkimissüsteemid on aastatega palju arenenud, aga kliendi vaatenurgast ei ole parkimine alati sama palju lihtsamaks läinud. Ikka leidub parklaid, kus tuleb sissesõidul peatuda, võtta pilet, hiljem meenutada, kuhu see sai pandud, otsida makseautomaati, sisestada sõiduki number või kontrollida, kas parkimine sai ikka õigesti alustatud ja lõpetatud. Kõik need lahendused on omal ajal tekkinud põhjusega ning paljudes kohtades on need ka täna täiesti õigustatud. Ühel hetkel tasub siiski küsida, miks peaks inimene endiselt ise tegema seda, mida tehnoloogia suudab tema eest juba usaldusväärselt ära teha.