16. november 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Urmas Mardi rääkis Äripäevale järgmist.

Olen selle vastu, et korteriühistud peaksid ennast pankrotti ajama. Korteriühistutel on praegu rasked ajad ja eriti raske on eelolev talv. Statistikale tuginedes ei ole suureks probleemiks võlgnike juurdekasv, vaid olemasolevate võlgnike maksete suurenemine.

Seetõttu on ülioluline teada võlanõuete menetlemise üldpõhimõtteid, oluline oleks vastu võtta vastav kord, millest informeeritakse kõiki korteriühistu liikmeid. Üks asi, mille vastu emotsionaalselt eksitakse, on tähtaeg, millal nõue muutub sissenõutavaks. Ei ole argumendiks teadmine, et võlgnik kindlasti ei maksa, vaid tuleb ära oodata tähtaeg ning seejärel esitada nõue.

Soovitaksin järgida nõuete põhimõtet 3+3+5. Lahtikirjutatult, kolme päeva jooksul peale arvel märgitud tähtaega võtta võlgnikuga ühendust ning paluda tal kohe või kuni  kolme päeva jooksul nõue tasuda. Juhul kui nõuet ei tasuta, tuleb talle esitada viiepäevase maksetähtajaga kiri, milles nähakse ette maksekäsu kiirmenetlus või hagimenetlus ja hea oleks, kui saaks sellele võlgniku allkirja. Kui ka siis laekumist pole, tulebki pöörduda kohtu poole, et võlgnevus liialt suureks ei paisuks.

Tean, et levivad kuulujutud, nagu kohtusse pöörduda ei saa, sest riigilõivud on koletult suured. Olen nõus, et riigilõivud võiksid olla väiksemad, aga see ei ole argument. Igal ühistul peab see raha olemas olema ning võidu korral saab riigilõivu tagasi. Näiteks 5000kroonise nõudega hagimenetluse korral on riigilõiv 1000 krooni ja maksekäsu kiirmenetluse avalduse puhul 3% põhinõudelt, kuid mitte vähem kui 750 krooni. Tuginedes praktikale laheneb enamus nõuetest kohtuväliselt, kui ühistujuht ülalmainitud põhimõtteid teab. Võlgnikul ei tohi tekkida karistamatuse tunnet, sest vastasel korral tekib lumepalli efekt ja maksmisega viivitajaid  tuleb juurde.

Ütlen päris ausalt, et pole palju toimivaid ühistuid, mis oleks võlglaste tõttu meie poole pöördunud. Teine variant on nendes majades, kus arendajal jäid osad korterid müümata. Seal on tõesti keeruline.

Mina soovitaksin monopoolsete teenusepakkujatega, nagu näiteks Tallinna Küte, läbi rääkida ja siin võiks riik käendusega appi tulla. Siinkohal kutsuks üles ka monopoolseid ettevõtteid olema paindlikumad. Riigikogu menetleb praegu monopoolsete ettevõtete seaduseelnõu, aga oleme teinud ettepaneku ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile raskustes korteriühistuid toetada näiteks korteriomanike otselepingute põhimõttega.

Pankrot poleks kindlasti lahendus, mis aitaks ühed võlad maha kirjutada ja teistega (maksjatega - toim) edasi minna. Kui korteriühistu pankrot välja kuulutataks, tekiks kohe küsimus, kuidas teenuseid edasi tarbida. Põhimõtteliselt on võimalik organiseeruda korteriomanike ühisusena, mille nimel tegutseb valitseja, kuid võlglaste kortereid keskküttesüsteemist tehniliselt lahti ühendada ei saa.

Ilma kohtuotsuseta võlglastelt korteriühistu vahendatavaid elulisi teenuseid ära võtta ei saa, ehkki vastastikkusest kohustuste täitmisest tulenevalt pole kohustust teenuseid pakkuda, kui nende eest ei maksta.

Kas korteriühistu võiks kogu majal sooja vee ja kütte kinni keerata, kui korteriomanikud pole nõus tariifitõusuga ning neilt laekuvast rahast pole võimalik sooja eest maksta? See on väga hea küsimus, kuid ma ei poolda väljapressimist.

Kui põhikirjast tulenevalt saab tariife muuta juhatus, võiks seda kasutada vaid riiklike tariifide tõusmisel. Kriisist ja logisevast maksedistsipliinist tulenevate täiendavate kohustuste panekul korteriühistu liikmetele peaks ikkagi olema üldkoosoleku otsus.

Kütteperioodist tekkivat keerulist olukorda aitaks leevendada ka see, kui kütte eest tasutaks teatud summasid ka suvel, nagu see paljudes Euroopa korteriühistutes ka on.

Autor: Haldusuudised.ee