18. jaanuar 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Paul Kristjan Lilje kommentaar:

Olen olnud elionlane seitse aastat ja selle aja jooksul ei ole ma kokku puutunud sellises ulatuses tehnilise rikke ega sellise inimeste reageeringuga, nagu sel nädalal.

Mulle meenus täna üks lugu, mille kunagi tuttav rääkis. Tal põles aastaid tagasi maha pea kogu puidu tootmishoone sisutus ja toodang. Tegemist oli miski elektririkkega, õnnetusega. Tootmise taastamine võttis aega 2-3 kuud ja selle perioodi jooksul olid ca 10-15 inimest töötud. Rääkimata saamata jäänud tulust ja kõigist kaasnenud kahjudest.

Ja mitte see ei ole oluline, vaid see, mis sellele õnnetusele järgnes – tema kliendid pakkusid ise ajapikendust tarneaegades, konkurendid aitasid oma toodanguga ajakriitilisi tellimusi täita, toormaterjaliga varustajad pikendasid maksetähtaegu, töötajad ei korraldanud streiki, vaid aitasid oma töökohti taasluua...

See, mis Elionis 15. jaanuaril juhtus, oli õnnetus. See ei olnud mitte kellegi sihilik tegu, pahatahtlik lohakus, rääkimata rünnakust klientide vastu. See oli õnnetus.

Mis mind selle õnnetuse järgselt jahmatas, oli inimeste reageering. Meid sõimatakse, parastatakse, ähvardatakse, nõutakse kompensatsiooni. Konkurendid käivitasid juba järgmisel päeval ulatuslikud telefonikampaaniad meie klientide püüdmiseks. Miks ma ütlen "meid" ja mitte Elioni? Sest ei ole sellist isikut nagu Elion, vaid on inimesed, kes moodustavad Elioni. See "tagasiside" puudutab meid inimestena, mitte Elioni töötajatena.

Elionil on valus. Jah, tegemist on Eesti mõistes suurettevõttega, kelle omanikud on Rootsis ja kes teenib head kasumit. Valus on ikkagi. Sest, kui õnnetus juhtub, siis kõik muu kaotab tähenduse. Loomulikult ei ole tegemist katastroofiga – Elion ei jää katuseta külma kätte, teenused tehakse korda ja magamata ööd puhatakse välja. Osad kliendid võivad lahkuda, teenuste pakkumine jätkub. Analüüsime ja õpime ning teeme kõik sellise õnnetuse kordumise vältimiseks.

See, mis Elionis 15. jaanuaril juhtus, oli õnnetus. See ei olnud mitte kellegi sihilik tegu, pahatahtlik lohakus, rääkimata rünnakust klientide vastu. See oli õnnetus. See õnnetus ei tulnud mitte kellegi teie taskust – seda ei maksa meile kliendid kinni.

Jah, see õnnetus salvas sadade tuhandete inimeste harjumuspärast teenuste tarbimist. Me oleme ise ka oma peredega nende teenuste kasutajad ja saame väga hästi aru, mida see rike tähendab.

Ma palun selle ebamugavuse tekitamise pärast südamest vabandust – kõik elionlased paluvad (kuigi ka sellest väsib lõpuks ära).

Meile on lapsena räägitud, et "õnnetus ei hüüa tulles" ja "teise õnnetuse üle ei naerda". Seekord need vanad tarkuseterad kahjuks paljudele ei meenunud…

Tänan neid, kel jagus mõistmist ja elutervet huumorit (a la "Elion, pilti ei ole").

Elion ja jääb. Mind paneb mõtlema, kas see "toetus" ja tagasiside on seda kõike väärt, et seda tööd jätkata.

Autor: Haldusuudised.ee