Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Ärimeeste luksuslikud kingitused Medvedevile
Äripäev vahendas uuringutulemusi Venemaa peaminister Dmitri Medvedeviga seotud kinnisvara ja kinnistute kohta, Medvedevi enda hinnangul kannab materjal valimiseelset iseloomu.
Venemaa lipp
Foto: Erik Prozes
Vene opositsioonipoliitiku Aleksei Navalnõi Korruptsiooniga võitlemise fond FBK väidab, et Vene valitsusjuhile kuulub vara, mida juhitakse heategevusfondide kaudu, mida omakorda juhivad Medvedevi ülikooliaegsed kursusekaaslased. Näiteks leidis FBK sellisele fondile kuuluva viinamarjaistanduse Itaalias Toskaanas ning jahi, mis formaalselt kuulub offshore-firmale.
Ühtse Venemaa juhile Medvedevile kuulub hulk kinnisvara kogu Venemaal, sh tohutud maatükid riigi kõige elitaarsemates paikades, ta käsutab jahte, tal on korterid muinsusväärtusega hoonetes, põllumajanduskompleksid ning üks veinitehas Venemaal ja teine välismaal, väidab Navalnõi.
Andmebaasist SPARK pärineva info põhjal juhivad Medvedevi kursusekaaslased Ilja Jelissejev ja Aleksei Tšetverkov fondi Sotsgosproekt, millele kuulub 4,3 hektarit maad koos residentsiga Moskva lähedal Znamenskoje külas valitsustrassi Rubljovo-Uspenski maantee ääres. FBK hindab selle kinnistu väärtuseks 5 miljardit rubla (81 miljonit eurot). Kinnisturegistri andmeil sai Sotsgosproekt selle kingituseks mäemetallurgiaga tegelevalt miljardärilt ja Metalloinvest grupi omanikult Ališer Burhanovitš Usmanovilt.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Ilja Jelissejev juhib ka heategevusfondi Dar, millele kuulub veel üks väidetav „Medvedevi residents“ asukohaga Pljossis. Sellele fondile on Navalnõi sõnul raha annetanud naftafirma Novatek aktsionärid Leonid Mihelson ja Leonid Simanovski, kelle panus Darile oli 33 miljardit rubla (535 miljonit eurot).
Nee on vaid paar näidet heategevusfondide varast ja ärimeeste kingitustest. Täispikka lugu loe siit.
Ajal, mil tehnoloogia suudab rohkem, nõuame inimestelt endiselt liiga palju. Parkimissüsteemid on aastatega palju arenenud, aga kliendi vaatenurgast ei ole parkimine alati sama palju lihtsamaks läinud. Ikka leidub parklaid, kus tuleb sissesõidul peatuda, võtta pilet, hiljem meenutada, kuhu see sai pandud, otsida makseautomaati, sisestada sõiduki number või kontrollida, kas parkimine sai ikka õigesti alustatud ja lõpetatud. Kõik need lahendused on omal ajal tekkinud põhjusega ning paljudes kohtades on need ka täna täiesti õigustatud. Ühel hetkel tasub siiski küsida, miks peaks inimene endiselt ise tegema seda, mida tehnoloogia suudab tema eest juba usaldusväärselt ära teha.