Voolikusüsteem: igand või praktiline ohutusvahend?

Kahjuks kaalutakse voolikusüsteemi nõudest loobumist. Miks võiks aga voolikud siiski hoonetesse alles jääda?

Üldine tulekahjude statistika näitab, et enamik tulekahjudest toimub elumajades ning tööstusettevõtetes. Õnneks ei ole Eestis ammu olnud suuri tulekahjusid hotellides, haiglates, kaubanduskeskustes ega büroohoonetes.

See aga ei tähenda, et nüüd võib nendes ehitistes tulekaitsetaset alandada ja päästevarustuse pealt kokku hoida.

Voolikusüsteemiga on võimalik suurte pindadega avatud ruumides kustutada tulekahju enne sprinklersüsteemi rakendumist. See aitab kindlasti vähendada nii tule- kui ka veekahjusid, mis tekivad peale sprinkleri töölehakkamist. Oluline on ka see, et tulekahju saaks kustutatud algfaasis, mitte alles päästjate sekkumisel. Varaliste kahjude vähendamine puudutab nii kindlustusfirmasid kui ka hoonete omanikke.

Kindlasti peaks läbi arutama võimalikud tulekahjude stsenaariumid ning tagajärjed, mis võivad voolikusüsteemide kadumisel ilmneda. Näiteks tekib tulekahju 8korruselises büroohoones. Sellises hoones ei ole reeglina automaatset kustutussüsteemi. Põlemiskoormus büroohoonetes võib olla kuni 600 megadžauli ruutmeetri kohta, sest neis on suur kogus mööblit ja muud põlevat materjali.

Avatud planeeringuga ehitistes levivad tuli ja suits väga kiiresti kogu korruse ulatuses. Ka aatriumiga hoones, kus tuletõkkesektsioonid on moodustatud üksteise kohal asuvatest korrustest avaühenduste kaudu, levivad suits ja põlemisgaasid ülemiste korruste evakuatsiooniteedele väga kiiresti.

Ladudest ei tohiks samuti voolikusüsteeme ära jätta. Kõik laod ei ole sprinkleritega kaitstud, aga isegi kui on, hakkab sprinkler tööle alles kuni nelja minuti või isegi pikema aja pärast peale tulekahju puhkemist.

Haiglahooneid ei tohiks samuti voolikusüsteemidest ilma jätta. Raviasutusi võiks käsitleda kui tavalisi büroohooneid. Väidet, et vesi võib rikkuda haigla aparatuuri, ei saa tõsiselt võtta, kuna tulekustutite mõju aparatuurile on samaväärne. Pealegi, kui tulekahju esmaste tulekustutusvahenditega kontrolli alla ei saa, rikub tuli nagunii kogu varustuse ja ka päästjad kasutavad sündmuskohale jõudes kustutustöödel vett.

Kaubanduskeskustes on põlemiskoormus äärmiselt suur ning sealt voolikusüsteemide ära jätmine tundub väga rumala otsusena. Väide, et hoonete omanikud ise tahavad voolikusüsteeme ära kaotada, on pigem näide vähesest tuleohutusalasest teadlikkusest. Nii hoonete omanikele kui ka ametnikele oleks vaja koolitust.

Eeskuju Euroopast

Taasiseseisvumisel asendati endised NSVLi normatiivid Soome-põhiste tuleohutusnõuetega. Nii Soome kui ka teiste suurte Euroopa Liidu riikide normid ei ole niisama tekkinud, need on koostatud reaalsete tulekahjuanalüüside ning spetsiaalsete katsetuste põhjal.

Nendes riikides ei seata voolikusüsteemide vajadust kahtluse alla. Vastupidi, käib selgitustöö, juhendamine ja koolitamine, et inimesed teaksid, mille jaoks tuleohutuspaigaldised, sh voolikusüsteem on ette nähtud ning kuidas neid ohuolukorras kasutada.

Voolikusüsteemid on Euroopa riikides igal pool olemas. Tavaliselt on voolikusüsteemid paigaldatud kustutitega kõrvuti. Automaatse tulekustutussüsteemi olemasolul kombineeritakse kas tulekustuteid või voolikusüsteeme, aga kasutatakse ka mõlemaid korraga – see sõltub riski suurusest.

Vesi tõhususe ja hinna poolest parim

Kustutusefekti ja hinna poolest paremat ning muu hulgas ka odavaimat kustutusainet kui vesi, ei ole veel leiutatud. Ükski nn passiivne ehituslik tulekaitselahendus ei suuda täielikku tuleohutust tagada. Paratamatult jääb moderniseeruv voolikusüsteem hädavajalikuks esmaseks kustutusvahendiks ka edaspidi. Väikese Eesti tulekahjude arv on liiga väike, et teha põhjapanevaid otsuseid tuleohutuspaigaldiste, mh voolikusüsteemide vähendamise ja ärajätmisega. Suuri tulekahjusid ei toimu kuigi tihti ka suurtes riikides, kuid see ei tähenda, et seetõttu võiks tuleohutuse tagamisse leebemalt suhtuda. Teiste riikide regulatsioone arvesse võttes tuleks lisada tuletõrjevee standardisse objektide loetelu, kus voolikusüsteemid olema peavad.

Müüdid ja tegelikkus voolikusüsteemidest

Väide: statistika näitab tuletõrjevesikute ehk tuletõrjekappide vähest kasutamist. Tegelikkus: Tuleb inimesi rohkem koolitada ja õpetada tähele panema erinevaid tulekustutusvahendeid. Kui tulekahju saab muu hulgas voolikusüsteeme kasutades kustutatud juba algfaasis, ei tekigi vajadust päästeteenistuse kohalekutsumiseks ning tuleõnnetus ei jõuagi ametlikku statistikasse.Väide: voolikukappide süsteemid on kallid. Tegelikkus: voolikusüsteemide keskmine ehitamise hind, sõltuvalt hoone korruselisusest ning pindalast, on 20 000–45 000 eurot. Büroohoonete ehituse hinnad on vahemikus 5 –10 miljonit eurot ning isegi rohkem. Näiteks ehitati voolikusüsteem koos pumpadega 10 miljoni eurose maksumusega hoonesse hinnaga 23 500 eurot, millele lisandus käibemaks. See moodustas 0,235% hoone kogumaksumusest.Väide: kappide ekspluatatsioonihind on kõrge. Tegelikkus: kord aastas on vaja teha kappide kontrolli ning kõige ebasoodsama asukohaga kapi tõhususe katsetus, mille hind on kokku 150–200 eurot. Iga viie aasta tagant tuleb teha voolikute survekatsetust, selle hind on 8–10 eurot ühe vooliku kohta.Väide: süsteem võib seada ohtu joogivee puhtuse. Tegelikkus: see on kergesti lahendatav tehniline probleem.Väide: B-klassi voolikusüsteemi võib asendada A-klassi veevärgiga. Tegelikkus: ei saa asendada, kuna A-klassi veevärki saavad kasutada ainult kutselised päästjad. Ei tohiks segamini ajada esmast kustutusvahendit päästjatele mõeldud A-klassi süsteemiga.Väide: voolikusüsteemid on vana ajastu pärand. Tegelikkus: see väide on suur eksimus ja demagoogia. Voolikusüsteemid on olemas kõikjal maailmas, nii Euroopas, Ameerikas, Hiinas kui ka mujal.

Artikkel ilmus 2017. aasta maikuu Ehitajas (vt SIIT). Kõiki Äripäeva Kinnisvara ja Ehituse eriväljaandeid saad Äripäeva tellijana lugeda SIIT.