Uus trend: müügiromaan kinnisvara&shykuulutuses

Uue trendinäitena jagavad kinnisvarafirmad konkurendi kuulutust, milles tavapärane korteri plusse ja miinuseid kirjeldav tekst on asendatud n-ö armastusromaaniga.

Järgnev romaan pärineb LVM Kinnisvara maakleri Tõnis Oppi kuulutusest, millega ta müüb kolmetoalist sisustatud korterit Tallinna kesklinna aadressil Mardi 6.

Sul on vähe sõpru, aga igaühe panus sinu elukvaliteeti on oluline. Sa oled proovinud seda määratleda, laupäeva õhtuti diivanil, kolme-eurost Dreamerit libistades. Telerist algab su lemmiksaade ja täna pole mingi erand - mõte kaob entroopilisse tühjusesse. Üksindus võtab voli, aga sel korral on midagi teisiti.

Sinu vastleitud armastus läks viis minutit tagasi pimedas üksi koju, saatjaks telefoni strobolamp. Hulkuvate koerte ja marutaudis alfaisaste peletamiseks. Aegsasti hääbuv hüvastijätusuudlus tema huultel on nõrgestanud ta meeli ja vähendanud võimalust end efektiivselt kaitsta.

Mure sellepärast, kas ta jõuab turvaliselt koju, on peaaegu sama suur kui see, miks su eluruumi sein seekord liiga lähedal on. Diivan, millel oled aastaid vedelenud, muutub järsku jäigaks ja vastselt ostetud Kanal 2 näeb ruudulisem välja kui juulikuus, kui ta veel vaba oli. Tunned ühtäkki end sama kammitsetult. Õhupuudus. Janu. Midagi on tõsiselt valesti. Tahad rõdule õhku hingama minna, kuid seda pole olemas. Haarad päevinäinud kummutilt mütsi ja vinnad kalossid paljaste jalgade otsa, sest süda ei anna rahu. Kas ta jõudis turvaliselt pärale? Mis siis, kui trollipeatuses keegi suitsu küsima tuli? Ta ju ei suitseta. Appi!

Kalossid on liiga suured ja nendega on raske joosta. Pärast kümmet piinavat minutit jõuad talle piisavalt lähedale. “Mia”, hõikad kähiseval häälel üle tänava. Ta peatub, pöörab ümber ja teeb imestusest suured silmad: “Mis juhtus? Kelle kalossid need on?”

Hingeldamine ei anna veel järele. Sul on aega mõttes sõnu seada, et oma tegelikud tunded tema vastu korraga välja plahvatada. Sellest keerulisem situatsioon oli vaid napilt kümmekond aastat tagasi Narva toidupoes, kui sa üritasid müüjalt küsida, kas neil kärbsepiitsa on. Kogud ennast pisut ja saad lõpuks mugavamalt hingata. Tõmbad sügavalt hinge, teed kõige suuremad kassisilmad ja pingutad täiest hingest: “Mu elu on tühi ilma sinuta ja keegi pole mind kunagi õnnelikumaks teinud. Ma armastan sind kogu südamest, tahan koos sinuga elada. Korteris, kus ruumid on suuremad. Korteris, kus on suur rõdu ja sundventilatsioon, korteris mille paremad päevad ei olnud 70ndate alguses.”

Tema silmis on säde. See, mis on seal alati olnud. Alates päevast, mil teie pilgud Weekendi järelpeo baarijärjekorras kohtusid. “Nii armas sinust”, lausub ta, “korteri kirjeldus on imeline ja ma kujutaksin seda maaliselt ette ... aga ma ei taha hetkel suhet.”

Su süda on kildudeks ja mis kõige hullem, kalossid on seest märjad. Säilitad viisakuse, manad näole veidra naeratuse ja soovid talle head ööd. Vantsid õhtuhämaruses koju tagasi ning mõtled, miks see küll hea võis olla. Kohale jõudes tunned hiiglaslikku masendust, sest ruumid on vahepeal jäänud veel väiksemaks. Sa ei talu enam hetkegi selles ahtas korteris viibimist. Su ellu on suuremat muutust tarvis. Sul on vaja midagi püsivamat. Oma panipaiga ja maja-aluse parkimiskohaga. Sa fantaseerid korterist, kuhu on võimalik sõpru kutsuda, kes aitavad olnut unustada ja luua uusi, säravaid mälestusi.

Helista julgelt ja tule vaatama!