Juhtkiri: Nord Dreamist sai Nord Scream

Äripäeva tänane kaanelugu räägib, et kui Eesti isamaalised poliitikud võitlesid viimse hingetõmbeni Nord Streami gaasitoru vastu, siis võtsid nende Soome ja Rootsi kolleegid asja pragmaatiliselt - Euroopa Liit on juhtme heaks kiitnud, Saksamaal, Suurbritannial, Hollandil on gaasi vaja, ühesõnaga, toru tuleb niikuinii ja kui ta juba tuleb, kasutame võimalust - loome oma riigi kodanikele töökohad, anname oma ettevõtjaile võimaluse teenida.

On täiesti selge, miks keegi ei tihanud oma nime all Nord Streami gaasitorust pragmaatiliselt rääkida. Tibla, eks ole!? Ning Eesti Vabariigi kodanikud ja ettevõtjad võivad õnnelikud olla - meie riigi valitsejad oma kaela venelaste ees ei koogutanud. Eestlane olla on uhke ja hää!

Aga kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis kas ühiskonnas oli tolle gaasitoru pärast mingi diskussioon ka või valitseb meil lihtne seisukoht - venelane, järelikult paha?

Praegu meenuvad vaid suurettevõtjad Tiit Vähi ja Jüri Mõis, kes on gaasitorust pragmaatiliselt rääkinud. Samas, Mõis ütles kuu aja eest Delfile, et praegu Rügeni saarel ehitust ootavad Nord Streami torud oleks pidanud olema hoopis Paldiski sadamas ja Eesti on sellise poliitika tõttu jäänud ilma paljudest töökohtadest.

Tulemus - 208 kommentaari stiilis: Kui uuesti SRÜga liituda, siis saaks ka töökohti juurde - sõjaväele on vaja ju süüa ning ka kasarmud tahavad suuremaks ehitamist...;

või: Nõukaajal polnud keegi töötu - kes Siberis, kes sovhoosis, kes surnuaial rahvavaenlaste järgi luuramas;

või: Kahtlemata oleks Nordstream toonud töökohti. Ka vene sõjaväebaaside toomine Eestisse tooks töökohti kohalikele. Ja nii edasi. On täiesti arusaadav, miks keegi ei tihanud oma nime all gaasitorust pragmaatiliselt rääkida. Tibla, eks ole!? Kuid öelge nüüd, kas see toru jääb tänu sellisele suhtumisele rajamata? Kõvem demagoog tõmbab kopsud õhku täis ja hakkab rääkima keskkonnamõjudest, tuumaplahvatusega võrdsetest plahvatustest ja muust säärasest. Küsime siis veelkord: kas see toru jääb ehitamata?

Äripäeva meelest käitus riik selle teemaga justkui kaheaastane, kel küll kõht täitsa tühi, kuid tahaks hetkel siiski keedukartulite asemel makarone. Ja jaurab siis pisarateni välja. Nutt ja hala, aga järele ka ei anna.

Aga mis see meie juttki enam aitab. Pärast kaklust (seekord küll pakkujooksmist) rusikatega ei vehita, ütleb vanarahvas, ning on selge, et praegu oleme kaotajate seas. Aga kui teeks mõne uue suure ja tähtsa teema puhul siiski kas või korraks nägu, et me kaalume kõiki aspekte?

"Küsimus on selles, et tuleks teha majanduslikult pragmaatilisi, mitte poliitiliselt ebakompetentseid otsuseid," ütleb Tiit Vähi tänases artiklis.

Mõelgem sellele.

 

Autor: Haldusuudised.ee