Arvamus: oskusi hävitav konkurents

Kogu probleem on töö eest saadavas tasus ja siin saame aidata ennast kõigepealt ikka ise. Headel aegadel oli hoone kompleksprojekteerimisel ruutmeetri hind 500-1000 krooni, torude projekteerimisel 40-60 krooni meeter. Praegu on võidetud riigihangetel hoonete projekteerimise ruutmeetrihind 130-150 krooni ja torude projekteerimisel 15 krooni meeter. Kolme- kuni viiekordset hindade langust üldise 20% majanduslanguse taustal ei ole võimalik mõistlikult põhjendada.

Madalaima hinnaga pakkuja edukaks tunnistamine viib alla arhitekti ja inseneri kutseoskused ning seda tööd tegevate inimeste maine. Praeguse konkurentsi puhul ei ole tegemist majandust tervendava aruka käitumise, vaid arhitekti- ja insenerioskusi hävitava rumalusega. Niisuguse olukorra on põhjustanud projekteerijad ise oma arutu tegevusega riigihangete pakkumisel ja seal kujunenud hinnatasemed on kinnistunud ka erasektoris. Vaatame korraks peeglisse ja tunnistame endale ausalt: me ei oska vaba turumajanduse olukorras käituda.

Esiteks, projekteerijatel on aeg seljad kokku panna ja jõuda arusaamisele, millise hinnaga on võimalik kvaliteetselt projekteerida, millised hinnad on õiglased, meie kutseoskuste väärilised ja millest allapoole pakkumisi ei ole mõistlik ega sobilik teha. Eeskuju võiks võtta advokaatidelt, kellel on tunnihinnad, millest allapoole teenust üldjuhul ei osutata. Sama analoogi põhjal töötavad projekteerijad nii Skandinaavias kui ka Euroopas, kus kõik teavad, et arhitektide-inseneride teenust kasutades tuleb väärilist tasu maksta. Tegemist on elukestva õppega inimestega, loojatega ja neid ei saa vähempakkumisega osta. Kui ühiskond ei väärtusta arhitekti ja inseneri, kaovad oskused ja järele jäävad need käsitöölised, kes tellija esmased emotsioonid joonisteks vormivad.

Teiseks tuleb projekteerimissektori turgutamiseks survestada riiki hangete korraldamisel loobuma nn kollase FIDICu põhistest hangetest, kus projekteerijad degradeeritakse ehitajate alltöövõtjateks ja neil ei ole mingit lootustki oma töö eest väärilist tasu saada. Kasutada tuleb nn punase FIDICu skeemi, kus tellija tellib kõigepealt põhiprojekti ja korraldab ehitushanke. Kollase FIDICu järgi tegutsedes ei tea ehitusfirmad, mida nad õieti pakuvad, ja tellijad ei tea, mida nad oma raha eest saavad. Tulemus selgub alles ehituse lõpetamisel ja küllaltki sageli ei ole see kõige parem.

Kolmandaks on vaja muuta riigihangete seadust. Kõige lihtsam on sisse viia kõrgeima ja madalaima hinna eemaldamise nõue projekteerimise hankemenetluses. See muudaks olukorda kohe ja võtaks ära motivatsiooni alapakkumisi teha. Teine võimalus on sisse kirjutada nõue, millega näiteks üle 20% keskmisest hinnast erinevad pakkumised eemaldatakse menetlusest. Võimalusi on veelgi.

Ühiselt ja arukalt tegutsedes oleme edukad. Optimismiks on põhjust, sest projekteerijatel ei ole tööpuudust. Tegelik olukord on vähemalt projekteerimises selline, et füüsiline töö maht on olemas, kuid hind on nii madal, et seda saab teha ainult FIE, kellel ei ole firma ega bürooga seotud kulusid. Samuti ei ole puudust rahast, kuna investeeritakse jätkuvalt, mida näitavad ka pidevalt lisanduvad hanked. Kogu probleem on selle töö eest saadavas õiglases tasus ja siin saame aidata ennast kõigepealt ise.

 

Autor: Haldusuudised.ee