Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Põlenguohvrid: meilt pole keegi vabandust palunud
Põlengust haiglasse sattunud Liis ja
Reelika ei tea veel, kauaks nad peavad ravile jääma.
Laupäeva öösel reanimobiiliga Rakvere haiglast Tallinna regionaalhaiglasse toodud sõbrannad Liis ja Reelika istusid eile lõuna ajal nukral ilmel haigla koridoris, Liisil sidemed ümber pea ja mõlema käe, Reelikal aga peast näha vaid suu ja silmad, kirjutas Eesti Päevaleht.
Neiud muudab nõutuks see, et seni pole mitte keegi nendega rääkimas käinud. “Ei ole isegi vabandatud. Lauri Viikna (Tivoli Tuuri juht) ütles eile telekas, et kümne aasta peale 25 vigastatud on nii väike arv, et ei pane tähelegi,” olid tüdrukud nördinud. Mida nad ise pärast haiglast väljasaamist ette võtavad, pole veel selge. “Ei tea, mis edasi saab, aga kindlasti midagi saab. Nägu, juuksed on põlenud, võib-olla on plastilist kirurgiat vaja. Nemad pole aga mingit tagasisidet andnud, täiesti külm suhtumine,” lausus Liis.
Ajal, mil tehnoloogia suudab rohkem, nõuame inimestelt endiselt liiga palju. Parkimissüsteemid on aastatega palju arenenud, aga kliendi vaatenurgast ei ole parkimine alati sama palju lihtsamaks läinud. Ikka leidub parklaid, kus tuleb sissesõidul peatuda, võtta pilet, hiljem meenutada, kuhu see sai pandud, otsida makseautomaati, sisestada sõiduki number või kontrollida, kas parkimine sai ikka õigesti alustatud ja lõpetatud. Kõik need lahendused on omal ajal tekkinud põhjusega ning paljudes kohtades on need ka täna täiesti õigustatud. Ühel hetkel tasub siiski küsida, miks peaks inimene endiselt ise tegema seda, mida tehnoloogia suudab tema eest juba usaldusväärselt ära teha.