Roheline energia peab toetama ELi varustamist

Elekter ja energia on meie elu vältimatud osad. Pidevalt ümbritseme me end asjadega, mille toimimiseks on vaja energiat. Elukohtade kütmise, tööle ja töölt koju pääsemiseks vajaliku transpordi ja suure hulga elektriliste kodumasinate ja -seadmete tõttu sõltume me tugevasti energiast. Seetõttu oleme me ka haavatavad, kui energiavarustusega tekivad probleemid.

Taanis varustame me praegu ennast nafta ja maagaasiga ise. Me toodame rohkem energiat kui me kasutame, kuid see ei pruugi alatiseks nii jääda. Möödunud nädalal oli lühike artikkel selle kohta, et Taani maagaasivarud ammendatakse kuue aasta jooksul. Õnneks on see väide täiesti vale, kuid me peame olema valmis selleks, et kui uusi maagaasi leiukohti ei tule, siis umbes 2016. aastast alates oleme me juba sunnitud importima üha suuremaid maagaasikoguseid. Taani ja muud ELi riigid seisavad silmitsi väljakutsega, mis seisneb selles, et kui me oma kurssi ei muuda, siis tulevikus hakkame me rohkem energiat importima, kui me seda teeme praegu.

2006. aastal kattis EL ise vaevalt poole oma energiavajadusest ja samas taktis Taani, Hollandi ja Briti nafta- ja maagaasileiukohtade tühjenemisega muutub EL üha suuremal määral sõltuvaks teistest riikidest tulevast impordist. Euroopa Komisjoni hinnangul on EL sunnitud 2030. aastal importima 95 % naftast ja 85 % maagaasist. Seetõttu tuleb meil ELis teha otsus – kas me suurendame oma nafta ja maagaasi importi? Või peaksime me püüdma muuta ennast impordist vähem sõltuvaks ja lahendama oma probleemid ise, tarbides seda energiat, mis meil maas, õhus ja tuules juba on olemas? Selle küsimuse aktuaalsust ei vähenda kindlasti komisjoni poolt esitatav strateegiline energiapoliitika, mis käsitleb nimelt energiajulgeolekut.

Kui me ei piira selliste fossiilsete kütuste nagu nafta, kivisüsi ja maagaas tarbimist, ei kahjusta see üksnes tulevikus kliimat. Me pidurdame ka kliimasõbralikke tehnoloogiaid. Me pidurdame selle tööstusharu arengut, mis müüb rohelisi lahendusi näiteks tuulikute, päikesepatareide ja muu tõhusama energiakasutuse vormis. See ei ole mõistlik ja hind, mida me selle eest maksame halvenenud tarnekindluse ja kõrgemate energiahindade näol, võib osutuda väga kõrgeks.

Me oleme juba näinud, kuidas energiavarustus võib kaduda ühe öö jooksul. 2005. aasta vana-aasta õhtul otsustas Venemaa vähendada maagaasitarneid Ukrainasse. Ja kuigi vana-aasta õhtu on ju tavaliselt pidupäev, ärkasid Euroopa juhid järgmisel hommikul veidi suurema peavaluga kui tavaliselt. Nimelt saab Euroopa oma tubli neljandiku maagaasist Venemaalt ja põhiosa sellest transporditakse läbi Ukraina. Katkestused tähendasid seda, et vähenes Austriale eluliselt oluline maagaasiga varustatus. See näitab, et ettenägematud sündmused võivad välkkiirelt mõjutada hädavajaliku energia saamist.

Juba praegu moodustavad tarned kolmest riigist: Venemaalt, Norrast ja Alžeeriast, 84 % kogu ELi maagaasi impordist. See toimub suhteliselt väheste põhitrasside kaudu. Seetõttu mõjutavad meid oluliselt varustuses toimuvad katkestused, mille põhjuseks võivad olla poliitilised pinged, sabotaaž, sõda või ootamatud õnnetused.

Ka elame me ajal, mil iga kord, kui me oma auto bensiinipaaki täidame, muutuvad kortsud meie otsmikul üha sügavamaks ja sügavamaks. Tänavu kogesime esimest korda nii jõulist naftahindade tõusu, et keskmine hind tõusis üle 100 dollari ja kuigi viimasel ajal on nafta hind langenud, ennustatakse, et edaspidi nafta hind tõuseb tugevasti ja jääb suhteliselt kõrgele tasemele.

Selle üheks põhjuseks on nõudluse suurenemine Hiinas ja Indias, mis kasvab samas taktis nende riikide selliste tarbekaupade ostmise suutlikkusega, millega me Taanis juba oleme harjunud. Kõrge naftahind võib tõsta ka maagaasi hinda ja teataval määral ka kivisöe hinda, ja see tähendab hiigelsuurte heaolukoguste liikumist lääneriikidest tootjariikidesse.

USA endine välisminister Henry Kissinger märkis hiljuti ameerika väljaandes „Washington Post“, et kõrge naftahind tähendab seda, et meie silmad näevad suurimat ressursside siirdumist Läänest ja muudest naftat importivatest riikidest OPECi maadesse. Prognoositakse, et tänavu teenivad 13 OPECi riiki nafta pealt 1 000 miljardit dollarit. See on raha, mis läheb otse naftat importivate riikide taskutesse, kes pealegi kontrollivad meie naftatarbimist.

On võimalik väga palju võita, kui me Läänes suudaksime vähendada oma sõltuvust kallist naftast, maagaasist ja kivisöest. Kui me suudame luua oma energiatarbimisele jätkusuutliku aluse, suudame me paremini vastu seista kliimamuutustele, mis tänapäeval on maailma paljudes kohtades reaalsuseks saanud. Samaaegselt aitaks see ka luua kõrgendatud energia tarnekindlust ja muuta meid vähem sõltuvaks tootvatest riikidest. Lõpuks aitaks see meil kokku hoida kulusid ja tugevdaks konkurentsivõimet.

Üks sõltuvuse vähendamise viis oleks energiatarbimise vähendamine. Kui näiteks USA vähendaks nafta tarbimist elaniku kohta Taani tasemele, saaks ta vähendada oma sõltuvust imporditavast naftast umbes 80 % võrra. See vastab rohkem kui 4 miljardile naftabarrelile aastas, mis 2007. aasta hindades teeb 311 miljardit dollarit, mis aastas läheb naftat importivatele riikidele. Seda raha võiks hoopis kasutada ameerika majanduses, investeerides selle tehnoloogiatesse, mis tagaksid ameeriklastele majanduskasvu ja jätkusuutlikuma tuleviku.

Mina teen nendel nädalatel pingeliselt tööd selle nimel, et me ELis saaksime vastu võtta kokkuhoiu tagava ambitsioonika kliima- ja energiapaketi. Üks võimalus selle eesmärgi saavutamiseks on nõude kehtestamine elektriaparaatide voolutarbimise kohta, nagu me oleme teinud Taanis. EL on hiljuti kehtestanud teatavad nõuded, mis aitavad lähiaastatel turgudelt kõrvaldada vanaaegsed hõõglambid. Nimelt sellised väikesed asjad iga inimese argielust omavad kokkuvõttes väga suurt mõju lõpptulemile.

Energia on ühiskonna toimimise eeltingimus. Seetõttu on parim viis fossiilkütustest sõltuvuse vähendamiseks energia tootmine oma vahenditega näiteks tuulest, lainetest või päikesest. Me peame looma raamid selleks, et taastuvenergia tootmine oleks tulus äritegevus. Taanis oleme me seda teinud. Seetõttu ongi tänapäeval üks meie suurim ekspordivaldkond uus energiatehnoloogia. Üksnes möödunud aasta jooksul kasvas energiatehnoloogia eksport 13 %, ulatudes 52 miljardi Taani kroonini, kusjuures kaupade eksport kokku kasvas üksnes 1,3%. Seega on olemas nõudmine Taani tuulikute ja selliste energiatõhusate lahenduste järele, mis aitaksid energiaarveid vähendada.

Komisjoni energiapaketis nähakse ette, et ka ELis hakatakse suurt tähelepanu pöörama taastuvale energiale. 2020. aastal peab 20 % energiast tulema taastuvatest energiaallikatest. Kui me selle eesmärgi saavutame, tähendab see seda, et me oleme vähem tundlikud energiahindade kõikumise ja ebapiisava energiatarne suhtes. Kuid see ei saa olema kerge. CO2 heitmekvootide turg aitab muuta fossiilkütuste põletamise kallimaks ja muudab taastuvenergiasse tehtavad investeeringud rentaablimaks. Kuid sellest ei piisa.

Taanis oleme me viimasel paari aastal suurendanud oluliselt energiatehnoloogiatega seotud teadusuuringuteks, nende väljaarendamiseks ja esitamiseks kasutatavaid vahendeid. Kuid ELis üldiselt on teadus- ja arengutööks jagatavaid vahendeid alates 80ndate aastate keskpaigast järkjärguliselt vähendatud. See tendents ei tohi jätkuda. ELi liikmesriigid peavad suurendama oma investeeringuid tuleviku energiatehnoloogiatesse. Üksmeelne ELi kliima- ja energiapakett saadab samaaegselt ka tugeva signaali kogu tööstusele: te võite julgelt edasi liikuda. Sest tulevikus saab olema suur nõudlus uute energiasäästlike lahenduste järele.

Seepärast teen kõik, mis ma suudan, et veenda oma kolleege teistes ELi liikmesriikides mitte alandama kliima- ja energiapaketi ambitsioonikuse taset, vaatamata praegusele rahanduskriisile. Me ei suuda järgmisel aastal Kopenhaagenis kaasata suuri arengumaid uude ülemaailmsesse kliimakokkuleppesse, kui me ise ELis ei näita eeskuju ambitsioonikate eesmärkide seadmisega ja mõjutusvahendite kasutamisega.

Ja ELile on väga kasulik tootjariikidest sõltuvuse piiramine, see aitab meil hoida meie poliitilist manööverdamisruumi ja takistada tarnekatkete tekkimist. Kui me energiatarbimist vähendame ja ehitame välja alternatiivsed ja taastuvat energiat tootvad energiaallikad, määrame me sellega tõhusalt kindlaks energiahindade lae. Selle asemel, et ambitsioone maha suruda ja kaitsta „vana”, ressursse raskelt kulutavat tööstust, peaksime me panustama homse päeva tehnoloogiatesse.

Meil ei ole muud võimalust.

Autor: Haldusuudised.ee