Arvamus: tasub otsida kokkulepet

Kui pooled ei ole lepingus erakorralise ülesütlemise aluseid eraldi kokku leppinud, peaks õigusliku aluse otsimisel alustama võlaõigusseaduses sätestatud alustest. Eelkõige saab üürnik lepingu üles öelda, kui tal pole võimalik üüritut kasutada üürileandjast tuleneval põhjusel, samuti 30 aasta möödumisel lepingu sõlmimisest.

Mõjuv on põhjus igal juhul vaid siis, kui seda lepingu ülesütlemist sooviv lepingupool lepingu sõlmimisel ette ei näinud ega saanud näha. Üldjuhul pole mõjuv põhjus, kui üürnik on ise tekitanud olukorra, kus ta ei saa pinda enam kasutada või üüri tasuda.

Isegi kui kohus leiab, et alus õiguspäraseks ülesütlemiseks on, kuid selle vajadus on tingitud taotlejast tingitult, võib see tähendada lepingu rikkumist ja anda teisele poolele õiguse nõuda kahju hüvitamist.

Kui tegu on kohustuse rikkumisega, võib üldjuhul lepingu üles öelda alles pärast rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik olulise lepingurikkumise korral.

Kuna seaduse kohaselt on ülesütlemine lubatud mõistliku aja jooksul pärast ülesütlemiseks õigustavatest asjaoludest teadasaamist, tuleb ülesütlemise otsus teha kiiresti.

Kõigepealt tuleb teha nõuetele vastav avaldus teisele lepingupoolele. Oluline on, et ta saab ülesütlemisavalduse ka kätte. Siiski võib üürileandja tõdeda, et ülesütlemine ei ole õiguspärane. Sel juhul on tal õigus nõuda lepingu täitmist.

Üüripinnalt lahkumine kehtiva lepingu korral ei vabasta üürnikku üüri tasumisest, kui ülesütlemine on olnud tühine. Seega jääb vaieldava ülesütlemise risk üürnikule.

Kõige kasulikum on lõpetada leping kokkuleppega - jäävad ära vaidlused lepingu kehtivuse osas ja ebaselged kahjunõuded.

Autor: Haldusuudised.ee