7. august 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Mainitud artiklid sisaldavad ohtralt ebaõiget informatsiooni, mistõttu peame vajalikuks juhtida tähelepanu mõningatele olulistele asjaoludele ja faktidele, mida arvestades neis artiklites toodud järeldused ei pea paika.

Äripäeva artikli kandev väide on järgmine: "20 miljonit krooni peaks tee-ehitajad eesotsas Talteriga maksma riigile ressursitasu kasutatava 750 000 tonni liiva eest. Tegelikult maksavad nad tonni eest vaid paarkümmend senti. Hanke toimumise ajal maksis tonn liiva turul umbes 45 krooni."

Esiteks, tee-ehitajad (konsortsium, mis koosneb aktsiaseltsidest Talter, Teede REV-2, Tref ja K-Most) on liivaka purdmaterjali ostjad ning kehtivate seaduste järgi ostjad ei tasu ressursitasu, seda teeb müüja ehk kaevandaja. Eesti Energia Kaevandused AS tasub põlevkivi kaevandamisel ressursimaksu.

Teiseks tuleb eristada täiteliiva kui iseseisvat materjali, mille suhtes kehtib ressursimaksu tasumise kohustus, ja purdset liivmaterjali, mis asub pinnases muude pinnase moodustavate ainete/materjalide hulgas, mille osas kehtiv õigus ressursimaksu tasumise kohustust ette ei näe. Eesti Energia Kaevandused ASi müüdava materjali näol on tegemist viimasega, mistõttu on ressursimaksu tasumata jätmisest kõnelemine väär ja kohatu.

Isegi kui seadusandja otsustaks, et põlevkivikarjääri katendis olevaid materjale hakatakse täiendavalt maksustama näiteks 3,9 krooni kuupmeetri eest (ca 2,2 krooni tonn, mis on praegu täiteliiva ressursimaks), siis 750 000 tonni materjali puhul oleks ressursimaksu kogusumma 1,65 miljonit krooni, mitte 20 miljonit krooni. 20 miljonit krooni oleks ressursimaks, kui hind oleks 26,7 krooni tonn. See ületab ka ehitusliiva ressursimaksu kahekordselt.

Ükski õigusakt ei näe Eesti Energia Kaevandused AS-ilt ostetava materjali suhtes ette ressursimaksu tasumise kohustust. Seetõttu ei ole õige väita, nagu jääks riigil Eesti Energia Kaevandused ASi ja Kukruse-Jõhvi teeehitajate ühistegevuse tõttu saamata miljoneid kroone eelarvetulu.

Ehitusliiv ja Eesti Energia Kaevandused ASi müüdav materjal on oma olemuselt erinevad. Kohatu on seega Äripäeva väide, nagu oleks Eesti Energia Kaevandused AS pidanud sellise sisuliselt põlevkivi kaevandamise jäätmena käsitletava materjali eest küsima ehitusliiva hinda (45 krooni tonn).

Oluline on hinna kujunemise protsessi vaatlemisel muu hulgas ka tee-ehitajate lepinguline kohustus purdne liivmaterjal ja sellel lasuv kasvupinnas põlevkivikarjääri katendist omal kulul eraldada, laadida ning ära vedada, mis on tee-ehitajate jaoks täiendav kulu. Samas Eesti Energia Kaevandused AS vabaneb osast pinnaste (kui jäätmete) käitluskuludest.

Alusetu spekulatsioon on viinud ka advokaadid Tarmo Petersoni ja Vaido Põldoja ebaõigete järeldusteni.

Riigiabi, mille võimalikule olemasolule artiklis viidatakse, eeldab riigi, omavalitsuse või nende kontrollitava juriidilise isiku poolt avalike vahendite otsest või kaudset turuosalisele kasutada andmist või selle võimaldamist. Oluline on seejuures, et riigiabi võimaldatakse valikuliselt vaid teatud ettevõtjale ja selle saamine peab andma sellele ettevõtjale eelise võrreldes konkurentidega.

Riigiabist ei saa rääkida juba ainuüksi seetõttu, et täitepinnasena kasutatava purdse liivmaterjali Eesti Energia Kaevandused ASilt ostmise võimalus ja tingimused olid Kukruse-Jõhvi tee-ehitushanke pakkumuste esitamise ajal teada ja kasutatavad kõigile pakkujatele. Ja ka seetõttu, et leping, millega lepiti kokku täitepinnase müügi tingimustes, sõlmiti Kukruse-Jõhvi hankes edukaks osutunud konsortsiumi ja Eesti Energia Kaevandused ASi vahel aprillis. Ehk alles pärast seda, kui oli valitud välja Kukruse-Jõhvi hanke võitja ja temaga oli sõlmitud töövõtuleping (tänavu veebruaris).

Seega ei ole hanke võitnud konsortsiumil pakkumust esitades olnud teistega võrreldes ühtegi seadusevastast konkurentsieelist ja Eesti Energia Kaevandused AS-ilt ostetava materjali maksumus ei ole saanud mõjutada pakkumuse hinda. Ükskõik, kes pakkujatest oleks hankes edukaks osutunud, oleks edukas pakkuja saanud kasutada võimalust osta täitepinnast samadel tingimustel. Pole ühtki mõistlikku põhjust eeldada, et täitepinnasena kasutatava purdse liivmaterjali hind oleks sõltuvalt ostjast olnud erinev.

Riigi kui Eesti Energia Kaevandused ASi lõppaktsionäri huvi on, et ettevõtte majandustegevuse tulu oleks maksimaalne. Sellisel juhul jääks Eesti Energia Kaevandused ASil võimalikult palju vahendeid investeeringuiks ja miks mitte ka riigile dividendide maksmiseks. Seetõttu on nii Eesti Energia Kaevandused ASile kui lõppastmes riigile kasulik, kui kolmas isik vabastab ettevõtte jäätmete käitlemise kuludest. Veelgi enam, kuna täitepinnast kasutatakse avalikku kasutusse mõeldud tee rajamiseks, on riigile seeläbi tekkiv kasu kahekordne.

Adekvaatse ja erapooletu hinnangu Äripäeva artiklile on andnud Ida-Virumaa ettevõtja Meelis Tint arvamusloos "Kas need on ikka kingitud miljonid?" (Põhjarannik, 21. juuli). Ta leiab, et kogu Eesti majandus võidab sellest, kui suudetakse põlevkivi tootmisest üle jäävaid materjale kasutada efektiivselt näiteks teedeehituses.

Autor: Haldusuudised.ee