Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Reinsalu: EE olgu avatud
Eesti Energia avatud suhtlemine oleks asjakohane, kinnitab IRL üks juhtpoliitik Urmas Reinsalu.
"Konkurentsiamet peab (hinnatõusu)taotlust analüüsima ja kui taotluses on kulud põhjendamatult kõrged või tulukus energiamüügis põhjendamatult kõrge, siis taotluse tagasi lükkama," kommenteeris Reinsalu.
Reinsalu leiab, et Eesti Energia peaks eraldi põhjendama, miks on vaja taotleda uut hinda sisuliselt mõneks kuuks, sest 2013. aastal turu avanedes kaotab senine regulatsioon kehtivuse. "Oleks otstarbekas, et konkurentsiamet hindaks taotlust erinevate tarbijagruppide lõikes, et oleks arusaadav, kuidas jaotub taotletav hinnatõusukoormus," märkis ta lisaks.
Reinsalu ja IRLi teised tipp-poliitikud kritiseerisid enne valimisi teravalt Tallinna Vee hinnapoliitikat ning koostasid seaduse monopolide ohjeldamiseks.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Reinsalu juhib Tallinna Vee hinnapoliitikat kritiseerinud Eesti Omanike Keskliitu. Tema kõrval kuuluvad organisatsiooni juhatusse veel ka näiteks IRLi liige Ken-Marti Vaher ning Eesti Energia nõukogu liige Rein Kilk. Just erineva suhtumise pärast Tallinna Vee ja Eesti Energia tegevusse on IRLi ning omanike keskliitu süüdistatud populismis ja kahepalgelisuses.
EE esitas konkurentsiametile analüüsimiseks põlevkivi ja elektrienergia hinnad ning müügimarginaali. Eesti Energia Kaevanduste ja Narva Elektrijaamade hinnad on kulupõhised ning nende ülevaatamise vajaduse tingib keskkonnamaksude tõus. Uued hinnad jõustuvad kõige varem 2012. aasta alguses. Kõikide muudatuste tulemusena tõuseks taotluse kinnitamisel levinuimas Kodu 1 hinnapaketis tarbija keskmine kuuarve ca 1,6 eurot ehk ligi 6%. EE ei oska öelda, kui palju tõuseb elektrihind tarbijate jaoks.
Ajal, mil tehnoloogia suudab rohkem, nõuame inimestelt endiselt liiga palju. Parkimissüsteemid on aastatega palju arenenud, aga kliendi vaatenurgast ei ole parkimine alati sama palju lihtsamaks läinud. Ikka leidub parklaid, kus tuleb sissesõidul peatuda, võtta pilet, hiljem meenutada, kuhu see sai pandud, otsida makseautomaati, sisestada sõiduki number või kontrollida, kas parkimine sai ikka õigesti alustatud ja lõpetatud. Kõik need lahendused on omal ajal tekkinud põhjusega ning paljudes kohtades on need ka täna täiesti õigustatud. Ühel hetkel tasub siiski küsida, miks peaks inimene endiselt ise tegema seda, mida tehnoloogia suudab tema eest juba usaldusväärselt ära teha.