Maaklerite hinnangul on üüripinnal elamine muutunud aktsepteeritavamaks, kuid turureeglid on iganenud.
Majanduslik ebakindlus on viinud nõudluse üürikorterite järele taas kõrgeks ning sellega on kasvanud ka rendihinnad. Kinnisvarabüroo Uus Maa elamispindade tegevjuht Elari Tamm arvas, et selline olukord on tekkinud olude sunnil: "Kui inimesed ei saa korterit osta ja pank ei anna kergekäeliselt laenu, siis ikka mõeldakse pikemale perspektiivile, kus lapsi kasvatada ja kuhu paikseks jääda. Kindlasti ei ole see kohane, selles mõttes, et eestlane tahab ikkagi osta ja omada kodu, sest see on turvaline ja enda oma. Ma arvan, et see tahtmine ei ole kuhugi kadunud, pigem aktsepteeritakse rohkem seda, et ma elan üürikorteris ja see ei tähenda, et mul pole kodu."
Domus Kinnisvara üks omanikest Raul Reino kirjutas firma ajaveebis, et eelarvamused ühiskonnas on küll kahanemas, kuid üüriturul on muutused visad tekkima. Kinnisvaraturuga 18 aastat seotud olnud Reino tõi välja suurimad anomaaliad korterite üürimise juures.
Üürileandjad dikteerivad turgu
Artikkel jätkub pärast reklaami
Alates 1990. aastate algusest, mil hakati elamispindu erastama, on päris enda kodu omamine olnud eestlaste jaoks tähtis. Nüüd, mil majanduslikult rasked ajad ei võimalda kõigil omale kinnisvara soetada, on üürimine muutunud sedavõrd populaarseks, et nõudlus korterite järele on kasvanud tunduvalt suuremaks kui pakkuda jõutakse. See omakorda on kaasa toonud üürihindade kohati ebamõistliku tõusu ning üürileandjate võimu kasvamise. Reino sõnul saavad korteriomanikud üürilisi valida ning korraldada enampakkumisi, mis tähendab, et huviline ei saa kindel olla, kas näiteks kinnisvaraportaalis küsitud hind vastab veel reaalsusele. Selline olukord on tekitanud üürileandjate seas üleolevat käitumist, mida kinnitas ka Tamm, kes lisas, et internetti üles pandud kuulutused võivad olla kas aegunud või valed ning sellega nii-öelda solgitakse turgu. Reino tõdes, et üüriturul saavad paremini hakkama need, kes on osavamad "džungliseaduste" tingimustes orienteeruma.
Üüripindasid on vähe
Veel üks põhjusi, miks nõudluse-pakkumise tasakaal on paigast ära, on see, et kinnisvara omanikud ei taha ega julge oma elamispindu välja üürida. Maaklerite sõnul peitub põhjus tavaliselt varasemas halvas kogemuses üürnikega. Tamme sõnul ei taha osa omanikke oma vara välja üürida pelgalt kuulujuttude pärast ja lasevad neil tühjalt seista. "Meie oleme Uus Maas inimestelt küsinud, kas nende korter on muidusööja. Miks ta peaks olema tühi, kui ta võib üüritulu teenida?" rääkis Tamm. Ta lisas, et maakleriga konsulteerides on võimalik ennast kurssi viia, millega tuleks elamispinna väljaüürimisel arvestada.
Abinõu selle vastu on paluda kinnisvarabüroodes teha potentsiaalsete rentnike kohta taustauuring, mis aitab välistada hilisemate ebameeldivuste tekkimise.
Eelistatakse lühikesi lepinguid
Kui omanik on julgenud korteri välja üürida, ei tähenda see, et hirmud on kadunud. Reino kirjutas, et enamasti peljatakse lepingut sõlmida pikemaks ajaks kui aasta või jäetakse lõppemise tähtaeg üldse määramata. Põhjuseks asjaolu, et sedasi on kindlam mingi perioodi möödudes lepingutingimused üle vaadata ja soovi korral renti tõsta. Tudengitele lühiajalised lepingud üldiselt sobivad, kuid lastega peredele tähendab see asjatut ebakindlust ning sel juhul eelistatakse teist pakkujat.
Tamm aga tõdes, et hetkel on tendents just pikemate üürilepingute poole: "Sõltub üürileandjast - kui ta on lihtsalt eraisik, kellel on mitu kodu ja ta näeb seda pikaajalise investeeringuna, siis ta võib teha ka 3-5-aastaseid üürilepinguid. Sõltub ka piirkonnast: maakondades inimesed elavad 3-5 aastat ja rohkemgi üürikorteris, aga seal on sageli see põhjus, et korterite valik ei ole väga suur. Suuremates keskustes on selge, et kortereid vahetatakse rohkem." Ta lisas, et viimasel ajal on väga palju investoreid ostnud kortereid väljaüürimiseks ning nemad eelistavad just pika kehtivusajaga lepinguid.
Põhilised on suhtlusprobleemid
Hetkel kuum
Kinnisvarafirmad trimmisid end tõhusamaks - turu jõujooned muutuvad. Vaata, kes kellele järgneb ja kuidas igaühel läinud on!
Nüüd saab lükata sisse kõrgema käigu ja manööverada vabamalt
Uute eluasemete arenduse ja turu epitsenter on nüüd Lätis
Artikkel jätkub pärast reklaami
Reino kogemusel leidub endiselt ka juhtumeid, kus üürileandja ja -võtja vahel leping üldse puudub. Samuti on lepingute sisu iganenud ning sageli umbmäärane, panemata paika, näiteks, milliseid kõrvalkulusid tuleb maksta. Üüriturul levivad endiselt lepingute põhjad, mida on kasutatud juba 10-15 aastat. Omanikud ei ole tihti muudatustega kursis ega pea ka vajalikuks abi saamiseks maakleri või juristi poole pöörduda. See võib aga hiljem tekitada vaidlusi ning on oht kohtusse minna.
Ka Uus Maa esindaja leiab, et põhilised probleemid üürileandja ja -võtja vahel tekivad puudulikust kommunikatsioonist. Näiteks ei ole kokku lepitud, millises seisus peab olema korter pärast üleandmist ning juhul kui midagi on rikutud, siis kuidas tuleb see omanikule hüvitada. Tamme sõnul on enamjaolt tegemist teadmatusega. Kuigi maaklerid teavitavad ja aitavad, on nad tehingu juures vaid kuni lepingu sõlmimiseni. Pärast seda peavad omanik ja üürnik isekeskis hakkama saama, kui just ei ole juristi kõrval, kes oskaks nõu anda.
Keeruline seadusandlus
Elari Tamm selgitas, et üks aspekt, mis soodustab üürile andmist ja võtmist, on seadusandlus, mis tagab selle, et oma kinnisvara võõrastesse kätesse andmine oleks võimalikult turvaline. Samas tõdes ta, et seaduses on ka auke, mis võivad üürileandjatele peavalu valmistada. Näiteks, kui rentnik on jäänud võlgu, ei saa omanik teatud juhtudel teda välja tõsta ega lepingut lõpetada. See on aga jällegi aspekt, mille tõttu ei taheta üleüldse elamispindu välja üürida. Tamme arvates aitaks sellist olukorda vältida seaduse muutmine, mis annaks omanikule rohkem õigusi oma vara üle ka siis, kui ta on selle välja üürinud.
Seadusliku poole pealt valmistab kohati raskusi ka maksude maksmine. Maamaks kaotati kodualuselt maalt, kuid üüripinna eest tuleb seda endiselt tasuda. Samuti peavad omanikud üüritulu deklareerima ehk maksma selle pealt tulumaksu. Kuna paljudele on igakuiselt saadav rent niigi väike summa, eelistatakse seda küsida sularahas, mis tähendab, et riigil jääb saamata suur osa lisaraha. Nagu paljud teised üürituru iseärasused, on sellinegi käitumine 1990. aastate algusest pärit.
Kui Reino tõstatas küsimuse, kas ehk tulumaks ei ole liiga kõrge, leidis Tamm, et maksude maksmine on normaalne tegevus, mida peaks tegema iga Eesti kodanik: "See on mõtteviisi küsimus. Kõige lihtsam on öelda, et alandage makse, aga kui mõtteviisi ei muuda, ei ole sellest kasu. Loomulikult tuleb makse maksta, kui sa oled tulu saanud, riigi reeglid kehtivad ju kõigile."
Lõpuks tõdesid mõlemad kinnisvarabüroo esindajad, et sellised käitumismustrid tulenevad paljuski teadmatusest ning nende muutmisesse saavad anda oma panuse maaklerid, kes peaksid nii üürileandjaid kui ka -võtjad nõustama.
Autor: Haldusuudised.ee
Seotud lood
Kolimine ühest riigist teise on palju enamat kui lihtsalt uue elu alustamine – see on pikk nimekiri küsimustest, muredest ja otsustest, mis algavad juba enne, kui esimene kolimiskast on suletud. Kuhu kõik mahub? Kas mööbel jõuab tervelt kohale? Ja mis saab siis, kui teel juhtub midagi ootamatut? Need on küsimused, mida Meu Express kuuleb iga päev ja millele neil on aastatepikkuse kogemuse toel välja kujunenud kindlad vastused.