Rikkaks üüriäris: kas üürileandmiseks on sobilikum vana või uus korter?

Loe rohkem praktilisi nõuandeid, kuidas eluruumide üüriäris edukas olla käsiraamatust “Korter üürile – närvesööv hobi või rikkuse allikas?“, mille autorid on kinnisvaraanalüütik Tõnu Toompark ja jurist Evi Hindpere.

Uhiuue korteri puhul tuleb äriplaan hoolega läbi kaaluda, kas väljaüürimine annab üürileandjale soovitava tootluse. Uute korterite rahavooline tootlus on enamastai vanade korterite üüritootlusest madalam, sest uue korteriga seonduvad riskid on madalamad.

Ostes üürileandmiseks uue korteri tuleb arvestada, et korter tuleb sisustada. Näiteks tuleb kanda kulutused köögimööblile, muudel mööblile ja sisustusele. Nii võime piltlikult öelda, et esimesed aasta-paar maksab üürnik üürileandjale kinni mitte korterit ennast, vaid kiiresti amortiseeruvat sisustust.

Seejuures tuleb arvestada, et kui eluruumi saab enamasti soetada madala intressimääraga eluaseme- või kinnisvaralaenuga, tuleb mööbli ostmisel kanda juba kõrgemat tarbimislaenu intressimäära või kasutada veel kallimat omakapitali. See suurendab üürileandja kulusid ja seeläbi vähendab projekti tasuvust.

Uute korterite üürihinnad on keskmisest kõrgemad. Seega saavad neid endale lubada keskmisest jõukamad üürnikud. Praktikale tuginedes võib väita, et reeglina on kallimate korterite üürnikega vähem probleeme ja toimetamist. Teisisõnu on kallimate korterite puhul üürnikust tulenevad riskid reeglina madalamad.

Üürileandja peab ehk eelkõige üürihinnast ja kliendi sihtrühmast lähtuvalt otsustama, milliste klientidega ta tegeleda soovib. Sellest tulenevalt tuleb otsustada, kas väljaüürimiseks soetatav eluruum peab olema uuem või vanem.

Vanemate korterite üürihind on aga odavam. Odavama kauba järele on nõudlus suurem ja seda nii majanduse paremate, kui halvemate aegade ajal. Tõenäoliselt on odavama ehk vanema korteri vakantsus pisut madalam, sest seda suudab endale võimaldada laiem üürnike sihtrühm.