Autor: Tõnu Toompark • 30. oktoober 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kiirem üürileandmine annab võimaluse väiksemaks vakantsuseperioodiks, mil korteri kulud peab tasuma omanik.

Samas on väikekorterite üürnik sageli tudeng, kes soovib pikemaajalise lepingu asemel hoopis eluaset ainult õpinguperioodiks. See omakorda tähendab, et üürileandja peab üürniku otsimisega iga-aastaselt tegelema, mis tähendab täiendavaid kulusid.

Suure korteri puhul on likviidsus madalam, st seda on kõrgema hinna tõttu raskem üürile anda. Likviidsust vähendab kõrgem hind, mida suudab väiksem seltskond üürnike maksta. Seega peab üürileandja suure korteri puhul arvestama pikema väljaüürimiseks kuluva perioodiga.

Samuti tuleb likviidsus mängu üüriärist väljumisel – väikseid kortereid on reeglina märksa lihtsam müüa, kui see vajadus peaks tekkima.

Väikse korteri kõrgem üürihind ei tähenda automaatselt kõrgemat tootlust. Seda põhjustab enamasti kõrgem ostuhind ruutmeetri kohta.

Suure korteri puhul tasub mõelda, kas korter on võimalik tubahaaval välja üürida. Tõenäoliselt tähendab see üürileandja jaoks täiendavat toimetamist üürilepingute haldamisel, kuid see peaks tasutud saama läbi suurema tootluse.

Loe rohkem praktilisi nõuandeid, kuidas eluruumide üüriäris edukas olla käsiraamatust "Korter üürile - närvesööv hobi või rikkuse allikas?", mille autorid on kinnisvaraanalüütik Tõnu Toompark ja jurist Evi Hindpere või osale Kinnisvarakool OÜ koolitusel.