2. jaanuar 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Äripäeva toimetus tegi 22. detsembri väljaande juhtkirjas ettepaneku muuta notariteenus vabatahtlikuks ja lasta hinnad vabaks. Järgneb kinnisvaratehinguid puudutav väljavõte Tarvo Puri vastulausest.

Enda juristid valmistavad tüüptehingu ette, teine pool paneb läbi lugemata käe alla. Nii käib see tänagi osades laenukontorites ja telekomiettevõtete teenindusboksides. Õigusnõuanne ja lepingu muutmise võimalus on kättesaadav vaid jõukamale poolele.

Paraku on kinnisvaratehing liialt suure majandusliku- ning eluase suisa sotsiaalse tähtsusega, et lasta asjadel isevoolu teed minna. Mitte ainult Eestis, vaid paljudes riikides on otsustatud, et siin peab olema mõlemal poolel õigus saada asjatundlikku ja erapooletut nõu. Kõigi dokumentide kontroll ja korrektsus on taganud inimestele meelerahu ning kohtutele vähem tööd. Riikides, kus tehingule ei rakendu notaripoolset kontrolli, on kohtuvaidlusi kordades rohkem. Läti notarivabad kinnisvaratehingud on päädinud sagedaste labaste varastamisjuhtumitega, kus võltspaberite abil omanikukannet muudetakse ning vara kohe kolmekordselt edasi müüakse, et õigel omanikul ei tekiks võimalust endist olukorda taastada. Kas tundub ahvatlev? Lätlastele ei tundu ja seetõttu püüavad nad eestlastelt õppida ja süsteemi ümber ehitada.

Ettepanek, et notarit võiks asendada pank või maakler, ei kõla veenvalt. Pank on tavaliselt ise tehingu pooleks, maakler palgatud ühe poole poolt. Nende nõuanne lähtub selle huvist, kes neile maksab. Müüja maakleri huvides ei ole rääkida ostjale, et majal puudub kasutusluba või selle juurde ei vii avalikku teed. Kui varjatud puudustega tehing tehtud, saadavad probleemid ostjat aastaid ning ainus lahendus on võtta advokaat ja minna kohtusse.

Loe Tarvo Puri arvamust "Kohtusse või notarisse?" siit.