Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Miks inimestele meeldivad põlluarendused?
Põlluarendused ei ole halvad. Lihtsalt buumi ajal suutsid mõned kehva kvaliteediga arendajad tilgakese tõrva meepotti kukutada ja maine ära rikkuda, kirjutab Uus Maa Kinnisvarabüroo maakler Egon Juhanson.
Foto: Pixabay
Tegelikult on paljud, praegu juba kõrghaljastusega elamupiirkonnad kunagi alustanud põllu- või heinamaalt. Kui asju kvaliteetselt teha, on tänuväärsed ostjad kohe olemas.
Miks ehitatakse heinamaale või endisele põllule? Aga ikka seepärast, et mujal ei ole ruumi. Kui palju oleks poleemikat, kui järjest võetaks haljastust maha, et siis sinna vahele kogu aeg ehitada. Kui linn on parkide ja elamumaade võrgustikuna juba välja kujunenud, tulebki võtta kasutusele uusi maid. Olgu siis endine heina- või jäätmaa. Või hoopis kunagine tööstusala.
Nn põlluarendus kujutab endast uue keskkonna loomist, mille kujundamine võtab veidi enam aega, kuid seal tehakse ära kõik, et piirkond saaks mõnusaks elukohaks. Tänapäeva nõuded uute elamukvartalite loomisel on karmid. Tuleb rajada taristu, ehitada teenindavaid hooneid ning kujundada haljastus.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Ja sellised piirkonnad on populaarsed. Kuna vajadus uute korterite või ridamajade järgi on suur ja ehituskvaliteet kõrge, ei kardeta „põllule“ ka osta. Huvi tekitab muidugi ka hind, mis on vanast, väljakujunenud asumist soodsam. Ning lõppeks – kui asukoht logistiliselt sobib, tehakse ka ostuotsus.
Ikka ja jälle kuuleme uudistest, kuidas mõni tundlikke isikuandmeid omav ettevõte satub küberrünnaku ohvriks. Tõsi, tihti ei olegi süüdi otseselt ettevõte ise, vaid hooletu on olnud hoopis mõni koostööpartner. Siiski tasub igal ettevõttel järele mõelda, kas neil on tehtud kõik selleks, et tagatud oleks vähemalt küberturvalisuse baastase. Sama tasub uurida ka koostööpartneritelt, rõhutab Telia küberturbeekspert Henri Vajak.