Siim Kallas: Euroopa armee tuleb. Ukraina on ju meie, eurooplaste, oma

Kallase sõnul on Euroopa armee eurooplastele nüüd väga tähtis ja selge, ent suur küsimus on Ameerika Ühendriikide roll tänases maailmas. See ei puuduta ainult seda, kas Ameerika toetab Euroopat tuumarelvaga või mitte, vaid Ühendriikide rolli maailmas üldiselt.

"Julgen väita, et see vahetus Ameerikas on ikkagi teinud väga ränki vigu," ütles Kallas allolevas intervjuus. Ta toob näiteks Trumpi visiidi Hiinasse. Jutuks tuli ka jätkuv Iraani sõda ning Ukraina sõda. Tänu Putinile on ukrainlastest saanud rahvus, osutab Kallas intervjuus paradoksile. Mööda ei saa ka Eesti, Baltikumi ja Põhjamaade väljavaadetest ning õhus hõljuvatest kõnelustest Venemaaga. Kes peaks neid juhtima?

Puudu on mis? Puudu on jõuõlg. See ongi nii, et Euroopa Liit loodi Ameerika õnnistusel ja Ameerika toetusel. Ameerika riigisekretär Dean Acheson andis oma õnnistuse sellele ja söe- ja teraseühendusele⁴. 9. mai 1950, päev enne seda oli kogemata riigisekretär Pariisis kohal (vaata lähemalt: “Siim Kallas: mis juhtus Pariisis 9. mail 1950?“, ilmus ERRis 9. mail 2026). Omakorda enne seda oli Saksmaa ülemkomissar liitlaste poolt John McCloy. Tema oli seda meelt, et Euroopa peab ühinema. Britid olid väga vastu Euroopa Liidule, aga ameeriklased olid väga poolt.

Aga suuremat sorti ebaõnnestumine oli Balkani kriis, Jugoslaavia lagunemine, kus Euroopa Liit ei suutnud peatada midagi. See on tänaseni väga valus teema. Siis Prantsusmaa president Jacques Chirac ja Suurbritannia peaminister Tony Blair tulid välja ideega luua kiirreageerimiskorpus. Selle peale Ameerika kaitseminister William Cohen ütles, et me saadame siis NATO laiali, et mitte mingil juhul! Ameerika oli kategooriliselt vastu sellele, et Euroopa looks oma iseseisva kaitsevõime. Nii ta ongi! Aga meil on täna kõik selleks kaitsevõimeks olemas, nüüd pannakse raha ka kõvasti. Hea küll, meie, Euroopa Liidu eelarve on 1/3 Ameerika omast. Aga ikkagi on Venemaaga sõdimiseks meil vahendeid ikka küll ja küll.

Ameerika tahab olla maailmavalitseja, nagu Suurbritannia oli 19. sajandil, kus toona nende seisukoht oli, et Suurbritannia laevastik peab olema kaks korda suurem kui kõikide konkureerivate maade laevastikud kokku. Ameerikal on umbes sama hoiak, ent õhus. Sõda võidetakse tänapäeval õhus ja lõpetatakse maa peal. Kui nüüd mõelda, kust need reaalsed ohud tulevad? Eelkõige on see Venemaa, igasugune terror (ISIS jne). Venemaa jaoks on meil relvastust, vahendeid, rakette ja lennukeid küll. Aga mis on puudu? See on otsustamismehhanism. See tähendab, et panna see kõik kokku.

Näiteks meretranspordis. Siis olin mina ka komisjonis, kui oli väga suur probleem Somaalia piraadid. Siis loodi merejõud EU NAVFOR⁵. See tegutses väga efektiivselt ja tegutseb tänaseni. Teine on ASPIDES⁶. Neid igakord luuakse ad hoc – otsustatakse, et teeme, siis tehakse. Aga et oleks kogu aeg toimiv süsteem, seda ei ole.

Võtmeküsimus ja Euroopa nõrkpunkt on järgnev. Algselt oli kuus riiki. Ega nad ei olnud vähem tülis, kui praegu. Neid oli kuus ja täna on neid 27. Ma olen öelnud esinemistes, et ma annan teile ülesande 27 inimesel koostada õhtusöögi menüü, mis kõigile sobib, igaühe käest küsite, mis te tahate ja katsuge kokku leppida. Üks väga sensitiivne teema on otsustamine: kui Euroopa Liit laienes, siis toodi sisse kvalifitseeritud hääletus. Enne seda oli vaid ühehäälne otsustamine. Aga siis toodi see kvalifitseeritud enamus 65:55. Seda tahetakse nüüd laiendada terve rea asjade peale. Näiteks kõik kaitseküsimused, kõik nüansid, on öeldud, et need on ühehäälse otsustamise teema. Kui võtate konsolideeritud lepingu, siis leiate sealt, et on enhanced co-operation – struktureeritud koostöö ja igal poolt tuleb üks lause “väljaarvatud kaitseküsimustes“.“

SK: “See on see natsionalism. Eesti on siiamaani ka olnud ühehäälsuse kaotamise vastu. Väikeriikidel Euroopas on uskumatu võim tegelikult.”

SK: “Tänu ühehäälsusele. Teil laua taga istub 27 inimest – sakslastel on üks ja eestlastel on üks ja Maltal on üks. Kõik. Niipalju kui sa häält teed, niipalju oled sa olemas. Sakslaste eriti eelmine valitsus, kantsler Olaf Scholz rääkis, et peab minema üle kvalifitseeritud hääletusele. Kaitseküsimustes on tarvis leppida kokku midagi tuua riigiüleseks – midagi, mitte kõike, aga midagi. Näiteks õhujõudude korpus või midagi taolist tuua riikide pädevusest väljapoole, et seda saaks rakendada siis, kui häda käes või kui vaja on. Minna ja öelda, et me võime ka tulla. Eriti on see inimõiguste teema, mida mitte keegi teine jõuga ei ole valmis kaitsma kui Euroopa Liit. See on Euroopa Liidu maailm. Euroopa Liit, võrreldes selle ajaga, kui mina seal olin, ei ole ühegi punktiga nõrgemaks jäänud mitte mingil juhul. Kaitse, jõuõla puudumine on kogu aeg olnud probleem.

Aga kui võtta kaubandusläbirääkimised, see on paljudes kohtades palju tugevamaks muutunud.“

SK: “USA on omaette teema. Kui Euroopa Liit loodi – nagu ma siin rääkisin, kui tahtis Euroopa Liit omaette korpust luua, siis Ameerika oli vastu–, see oli üks süsteem, et Ameerikast saab maailmavalitseja pärast teist maailmasõda. Mitte ainult sõjaliselt, vaid ka rahanduslikult.

Täna on näiteks ligi 60% maailma reservidest on dollaris. Ameerika pretendeerib maailmavalitsejaks. Ameerika ise on ju väga suletud maa. See, kuidas Ameerika on endale võtnud pärast teist maailmasõda maailmahooldaja rolli, on täiesti ebatavaline.

Tegelikult on kogu aeg, sajandite jooksul olnud America first. Üle 90% ameeriklastest ei ole mitte kunagi raha vahetanud. 90% ameeriklastest ei oska mingeid muid keeli peale inglise keele, ma ei ole siin vist väga täpne. Tean oma ühest eelmisest ametist, et kui siin nõuti Palace´i hotellis, et meil dollareid ei võeta vastu, andke kroone, siis oli see ameeriklaste jaoks täielik šokk, nad ei saanud üldse aru, mis siin toimub.“

SK: “Inglismaa oli üks sõja võitja. Inglismaa pidas ennast koos Ameerikaga maailmavalitsejaks. Ja ta oli väga veendunud selles, et kõik asjad toimuvad kokkuleppel nendega. See oli kohutav šokk, kui nende välisminister Ernest Bevin luges lehest, et hakatakse moodustama söe- ja teraseühendust. Selle kohta on üks suurepärane raamat “This Blessed Plot“ (1998), mille autor on Hugo Young, sellest briti loost.

Tegelikult isegi sel ajal, kui mina Brüsselis olin, oli tunda seda, et nad ei ole ennast täpselt määratlenud: kas nad on eurooplased või nad ei ole eurooplased. Kuni teise maailmasõjani oli Suurbritannia ikka maailmavõim, teises maailmasõjas tuli Ameerika asemele. Nad ei sallinud prantslasi, see hoiak oli neil väga loomulik. Nad olid Euroopa Liidu vastu ja prantslased seda teadsid. Jean Monnet on sellest oma mälestustes kirjutanud, et nendel oli üks väga suur mure, et britid ei saaks sellest plaanist teada, nad niikuinii rikuvad selle ära.“

SK: “Jaa, igal juhul, igal juhul… Kaugemale kui keskaeg. Inglismaa oli omaette suurus ja omaette saareriik. Inglismaa laevastik 19. sajandil oli vaieldamatult üle kõikidest teistest ja, nagu kõik teavad, päike kunagi ei looju briti impeeriumis, kõigi kolooniatega kokku üle maailma.”

SK: “Vaat see on üks asi, et tohutu võlg oli ja selle saamiseks Ameerikast nad pidid ennast väga alandama, et saada sõja lõpus veel see laen. Tony Blairi valitsus maksis selle tagasi.”

SK: “Oli libisemas.”

SK: “Jah, võib ju nii igatepidi kalkuleerida… Tegelikult selle Kreeka kriisi valiku tegi ikkagi Angela Merkel, number kaks valitsuses oli Schäuble, kes oli vastu.

Kreeka paradoks on tegelikult hoopis see, et aastal 2015 tulid Kreekas võimule puhtad kommunistid, täiesti radikaalsed kommunistid ja Aléxis Tsípras. Ma olin siis juba ära, aga ma olin kursis, jälgisin - see oli suvel 2015, siis oli otsustav ülemkogu, kus Tsípras nõudis, et te peate tunnustama meie referendumit, kus meie lükkasime troika⁸ nõudmised tagasi, te olete kohustatud jne. Aga siis keegi ütles, et meie teeme ka referendumi ja küsime, kas Kreekat aidata või mitte – mis te arvate, mis meie rahvas ütleb selle peale. Seal läks ikka väga teravaks. Siis oli üks väga omapärane ja tark nende rahandusminister Giánis Varoufákis, kes on kirjutanud väga huvitavaid asju ja paljude asjade osas on tal väga õigus, aga selle Kreeka kriisi asjus… See löödi lihtsalt ruumist välja ja öeldi, et kui tema siin viibib, siis arutelu ei toimu.

Aga siis kommunistid tegid kõik ära, täitsid kõik nõudmised ja Kreeka tõusis jalule.“

SK: “Jah ja kukkusid kah, nagu ikka valitsused kukuvad sellisel juhul. Aga jah, see oli nii paradoksaalne. Tol ajal oli niisugune nähtus Tsípras ja kogu tema seltskond. Kui täna arutatakse, et Merkeli mõningaid samme ja otsuseid ja Putinisse soodsat suhtumist, siis Kreekaga, ma arvan ta tegi absoluutselt õieti. Tal oli õigus ja nendel, kes teisiti arvasid, ei olnud õigus.

Siis jäi Euroopa Liit ikkagi püsti ja see ei ole enam üldse kõneaine. Keegi, ei Küpros ega mitte keegi ei aruta seda, et, noh… kuulge… Ka Ungari mitte. Me ju kõik jälgisime Ungari igasuguseid sigadusi ja igasuguseid asju tegi. Aga ära minna ei lubanud, äraminekust ei olnud juttu!“

SK: “Vaadake, see on ju kontseptuaalne otsus pärast teist maailmasõda. Kui loodi NATO, kõigepealt Stalin tahtis kõik Berliinist välja ajada 1948 kuni 1949, siis 11 kuud lendasid lennukid ja toodi koguaeg kõike vajalikku, Stalin loobus. Siis loodi NATO⁹. Kui NATO loodi, siis see pandi niiviisi paika, nagu selle kohta öeldi: „The aim is to keep the americans in, the russians out and the germans down“¹⁰. See on see kardinaalne muutus, mis täna on.

Tegelikult võiks Euroopa armee, sõjalise jõu loomise kohta öelda: ma julgen väita, et see tuleb, see tehakse ära. Tehakse nii, et mingite osade kaupa, maaväed jäävad kõige lõpuks. See on kõigile nii tähtis ja nii selge, et see on puudu: mingid plaanid pannakse paika ja tehakse. Aga eks see suur küsimus on Ameerika roll tänases maailmas. See ei puuduta ainult seda, kas ta Euroopat oma aatomipommiga toetab või mitte, aga see puudutab üldse tema rolli siin maailmas.

Tegelikult, ma julgen väita, see vahetus Ameerikas on ikkagi teinud väga ränki vigu. Näiteks, niipalju kui jälgida sai: Trumpi visiit Hiinasse. Teine teema on see, et tõusnud on Hiina, mida varem polnud olemaski: Hiina mängib täna väga nutikat rolli ja positsioneerib ennast maailmas. Olles ka mõningaid läbirääkimisi pidanud ja olen seda kirjutanud ja Brüsselis omandasin, et eksisteerib niisugune sõna nagu “le demandeur“ ehk ”paluja“. Keegi ei taha olla läbirääkimistel paluja rollis, keegi ei taha, et ”mina tulen teiega läbi rääkima ja teie käest midagi paluma“; ”Ma tulen teiega läbi rääkima: teil on oma huvi, minul on oma huvi, katsume leida siin kompromissi, et kõik saaksid“. Aga Trump läks Hiinasse palujana. See on juba ise imagoloogiline kaotus. Ta läks palujana kaubanduse teemal. Kõige rohkem läks ta palujana Iraani teemal: et Hiina aitaks ja toetaks.

Mina puutusin kokku Georges W. Bushi ja tema meeskonnaga. Tema välispoliitika juht oli Condoleezza Rice, ta oli nii terav pliiats, nii ekstraklassi, Henry Kissingeri klassi spetsialist, seal oli niipalju haridustaset ja kompetentsi. Samas aga võib öelda, et Iraagi sõda – kuidas sellega siis oli.

Aga ikkagi. Korea sõda – seda ameeriklased põhimõtteliselt ei kaotanud, aga Vietnami nad kaotasid totaalselt, totaalselt ja alandavalt lõpus. Afganistanist nad lahkusid alandaval moel. Nad läksid nüüd nagu muuseas Iraani pommitama: 93 miljonit inimest, territoorium kolm Prantsusmaad, mäed. On üks huvitav raamat Iraani ajaloost, mida lugesin. Iraan on 5000 aastat vastu pidanud. See rahvas on 5000 aastat vastu pidanud! On muutunud ja on võtnud vallutajatelt üle ja ikkagi ta on olemas. Kui nüüd kujutada ette: ameeriklane, nagu ka eurooplane armastab hästi elada, aga see ei ole teema Iraanis. See ei ole teema! Tullakse toime ka piskuga. Ideelised parameetrid on eelkõige. Et minna Iraanile kallale… asi oleks väärinud kolm korda mõtlemist.“

SK: “Ikka tõmbavad. Kui on vanad konfliktid, siis ikka. Aga Iraaniga, ajaloos on tuntud nn great game. Seal oli Suurbritannia, seal oli Iraan ja võitlus Venemaaga domineerimise üle selles piirkonnas. See oli tõepoolest strateegiliselt ka üks konflikti pingete koht.

Küsimus on alati selles: läksid sisse, kuidas välja tuled? Kuidas välja tuled nüüd!? Kuidas tulla sealt ära nüüd? Nad läksid, tapsid maha kogu juhtkonna ja umbes pilt oli selline, et kolm päeva ja Iraan on maoli. Iraan ei ole maoli. 93 miljonit inimest ei ole naljaasi.“

SK: “Sõda on sõda. Vaenlast hävitatakse, loomulikult liidri hävitamine. Teise maailmasõja ajal oli ka palju legende, kuidas Hitlerit taheti tappa, on palju legende, kuidas Stalinit tehti tappa, kuidas Churchilli taheti tappa Teheranis. See ei ole iseendast midagi ebatavalist. Kui sa sõtta lähed, siis sa pead tahtma vaenlasi hävitada.”

SK: “Ameerika tollipoliitika, – olen hariduselt ökonomist – klassikaline õpetus ütleb ikkagi, et protektsionismiga ei võideta. Majanduses on olnud kõige edukam inglise mudel, see on vabakaubanduse mudel. Ükskõik kes seda ajasid, olid nad liberaalid või konservatiivid, see oli ühine ettekujutus. On üks suurepärane raamat selle koht kirjutatud “A Splended Exchange: How Trade Shaped the World“, autor William J. Bernstein – siin on näidatud, et vabakaubandus on olnud alati võitja. Kõik protektsionistlikud meetodid varem või hiljem kõrbevad. Hiljuti ilmus üks väga huvitav artikkel, kuidas ameeriklased tollipoliitikaga kohanevad. Nad on väga paindlikud.

Siin on ka väga oluline, mis toimub Hiinaga, mis positsiooni võtab Euroopa ja kuidas kulgevad suhted Hiinaga. Põhimõtteliselt Euroopa on Hiina suhtes üsna kriitiline: seal on inimõigused, uiguurid, Hongkong, Taiwan. Majanduses hiinlased on väga huvitatud eurooplastega kauplemisest.“

SK: “See kõneleb ajaloost. Armee on rahvuslik uhkus: paraadid, tehnika jne, eriti Prantsusmaal. Seda enam, kui oli NATO ja olid plaanid, kuidas Nõukogude Liitu tagasi lüüa, siis arvati, et sellest piisab, keegi ei võtnud seda asja tõsiselt. Kuigi, kui hakata otsima ja kui me avame interneti lõputud avarused, me leiame kindlasti kirjamehi, kes on nendest asjadest juba ammu kirjutanud. Oletan, et olen mingeid artikleid ka lugenud, kus selliseid mõtteid ka varem oli.”

SK: “Seal ei ole midagi teha. Kui sa lähed Kaliningradi kallale, siis see on suur sõda. Oled suureks sõjaks valmis? Kui Süüria pommitas tsiviilelanekke, siis mindi pommitama, aga Ukraina suhtes ei juletud minna – oleks võinud mingil moel näidata jõudu ka, aga seda jõudu Venemaale ei näidatud. Aga Kaliningradi puhul on see ikkagi otsene sõda, siis ei ole mingit küsimust. Ma ei ole kindel, et kui lääs oleks Ukrainas rohkem jõudu näidanud, et siis tingimata Venemaa oleks kohe läinud suure sõja peale. Aga Kaliningradi peale ta läheks kindlasti.”

SK: “Te küsite väga huvitavalt selle küsimuse, et mis on Eesti roll! Ongi nii, et mina ka olen ajaloohuviline, teie kui olete ajaloolane, aga mina olen ajaloohuviline ja omast arust lugenud läbi peaaegu kõik selle, mis on 1930ndate aastate ja Teise maailmasõja eelse perioodi kohta kirjutatud: me jäime üksi. Meil ei õnnestunud. Meil oli soomlastega Soome lahe sulgemise plaan. Sellest on kaks raamatut kirjutatud. See oli uskumatult kaugele ulatunud plaan, see oli täiesti olemas. Aga ei otsustatud, ei otsustatud kasutada seda! Aga Läti ja Leedu ja Poolaga ei õnnestunud no mitte kuidagi kokku leppida!

Ideaalne unistus täna oleks ikkagi see, et meil õnnestuks Baltimaade ja Põhjamaadega mingites asjades kokku leppida. Näiteks ühiste õhujõudude, mingi osa ühiste õhujõudude loomisel. Mis teie küsimuses oli, et Eestil peaks tegelikult olema midagi, mida pakkuda teistele. Näiteks, kui keegi teine satub raskustesse, et meil oleks ka midagi, millega saaksime aidata. Muidugi saame: me oleme aidanud Ukrainat raha ja väga paljude asjadega. Me oleme. Aga samas, kui näiteks mõelda seda, et see olekski plaan, et kui tõepoolest tuleb näiteks Venemaa poolt mingi oht, aga mitte meile, vaid kellelegi teisele, siis meil on midagi, mida võime ka koos teistega, kuidas panustada selle ohu tagasilöömiseks. See on kaitsetööstuseküsimus – aga mitte ainult. Sõda pole ainult relvad, sõda on ka meditsiin, sõda on ka transport, logistika, sisemine kord, kaose ärahoidmine, luure. On olemas kommertssatelliidid, mis varustavad informatsiooniga julgeoleku ja sõjapidamise vajadusi.

Eesti luureteemal on alati koostööd teinud. Tegi ka enne teist maailmasõda – oli meil kolonel Richard Maasing ja teised, luureinfot on alati vahetatud. Koostööst: see kontsept peaks sisaldama just nimelt mingisuguseid elemente, mis on teiste jaoks alati ka kasutatav. Praegu on hakatud kirjutama Rootsi lennukitest Gripenitest – lennukid peavad ju kuskil maanduma – meil on tegelikult üks sõjalennuväli, aga Gripenid vist maanduvad ka maanteele, näiteks nendele maanteedele, mis nõukogude ajal olid ehitatud kui osaliselt lennuväljad.“

SK: “Teil on õigus. Tegelikult ongi nii, et selleks see amet ongi loodud… Teate, mul on väga raske seda kommenteerida. Ma arvan, et ma ei ole erapooletu. Aga eks seal on igasuguseid põhjuseid. Natuke on see, et keegi, kes sobiks Venemaale paremini. Natuke. Ma ei usu, et sellest lähtutakse, aga natuke on seda momenti kindlasti. Kaja on olnud ju üks Venemaa suhtes jõulise positsiooni eeskõneleja, seda kõik ju teavad. Aga kõik on kinnitanud, et me valime ikkagi ise. Teistpidi on olnud igasuguseid kaalutlusi. Tavaliselt on olnud ikka nii, et kui läbirääkimistele minna, siis sa ei ole üksi. Välisministeeriumid ongi selleks, et läbi rääkida ja kui välisminister läheb läbi rääkima, siis tema selja taga on meeskond, mis saab palka selle eest ja on väljaõppinud. Kui hakatakse tegema eraldi delegatsiooni, siis tuleb see kõik komplekteerida.”

SK: “Siis on jälle see prožektorivalgus – kelle peale see paistab ja kelle peale see ei paista… kõik need on tuntud tegijad.”

SK: Niipalju kui mina tean, mingisugust arutelu sel teemal ei toimu. Tegelikult ei toimu veel õieti. Asi ei ole nii kaugel. Nii nagu Kaja on seda öelnud, ja see on võetud aluseks, et kõigepealt räägime asjast, mille üle üldse me hakkame läbi rääkima, mis on need nõudmised, meie positsioon. Siis vaatame, kes sinna lennukisse istub.“

SK: “Ta on ju meie. Me oleme otsustanud, et ta on Euroopa. Kui te kõik loete, kuidas ikkagi Ukrainast on saanud rahvus, tegelikult tänu Putinile on ukrainlastest saanud rahvus! Ukraina on sündinud selles sõjas ja ta on meie. Ta on meie ja tuleb igal juhul meie hulka võtta. Liitumine, see on ühehäälne hääletus. See põrkub kõikide riikide sisepoliitikale – ütleme otse. See ei ole lihtne variant. Ukraina on suur tegija, väga suur tegija. Kui ta tuleb, siis tal on väga võimas põllumajandus, tal on väga võimas tööstus. Rääkimata sellest, et tal on kindlasti praegu Euroopa kõige kõvem armee. Selles mõttes, võtta ta tegijana sisse, see kindlasti paljudes tekitab tõrkeid. Aga nii või teisiti ta on meie. Ta võetakse, kui ta saab sõjaga ühele poole. Ta peab saama selle, et Ukraina tuleb rahuldava tulemusega välja, mis on tegelikult võit. Leitakse kõiksugused variandid, et ta liitub – kaubanduslepingud, transpordilepingud, Euroopa seadusandluse ülevõtmine.”

¹ 25. märtsil 1957, algselt Euroopa Majandusühendusena

² MERCOSUR – Lõuna Ühisturg: Argentina, Brasiilia, Venezuela, Paraguay, Uruguay ja Boliivia vaheline majanduslik ning poliitiline liit, mille aluslepinguks loetakse 1991. aastal allkirjastatud Asuncióni lepingut.

³ ASEAN – Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon: rahvusvaheline organisatsioon, mille eesmärk on arendada Kagu-Aasia maade majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist koostööd. Lõid 1967. aastal Tai, Indoneesia, Malaisia, Singapur ja Filipiinid.

⁴ Euroopa Söe- ja Teraseühendus asutati 1951. aastal.

⁵ EU NAVFOR – Euroopa Liidu merevägi, mitteametlikult Operatsioon Atlanta Somaalia piraatide vastu, asutati 8. detsembril 2008

⁶ EU NAVFOR ASPIDES – asutati 19. veebruaril 2024 meresõiduohutuse tagamiseks Punasel merel, India Ookeani loodeosas ja Adeni lahes

⁷ Monroe doktriin – 1823. aastal USA president James Monroe deklareeris Kongressile, et Ameerika Ühendriigid on vastu Euroopa igasugusele võimu laienemisele Ameerikas.

⁸ Euroopa Komisjon, Euroopa Keskpank ja Rahvusvaheline Valuutafond võlaläbirääkimste perioodil.

⁹ 4. aprillil 1949.

¹⁰ Eesmärk on hoida ameeriklased sees, venelased väljas ja sakslased maas. – NATO esimene peasekretär Lord Hastings Ismay.