15. märts 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ka USAs on nüüd plaanitud tuumajaamade renessanss küsimärgi all. Keskkonnaaktivistide ühendus Greenpeace hoiatab, et „tuumaenergia ei ole ei kindel ega puhas“ ning, et õnnetus tuumajaamaga võib muuta ulatuslikud piirkonnad elamiskõlbmatuks.

Äripäev ei jaga neid maailmalõpu ettekuulutusi ega ole nõus ka juttudega, nagu näidanuks Jaapani maavärin, et tuumaenergia on saatanast. Kaotamata päevagi tõttasid ka me oma kodumaised rohelised ja teisitimõtlejad tuumaenergeetikat maha tegema. Tõsi, Jaapanis on olukord ärev, tuumajaamas on avarii ning katastroof pole kaugel. Kuid olgem ausad – reedel Jaapani rannikul möllanud loodujõud kuulusid ajaloo võimsaimate sekka. Ning tänaseni (teisipäeva pärastlõunani) on nood jaamad vastu pidanud. Kusjuures, need tuumajaamad on ehitatud 40 aastat tagasi.

Tuumavastaste argumendiks on, et kui juba tehnikas tipptasemel jaapanlased kriisiolukorras tuumajaama kontrollida ei suuda, ei suuda seda ammugi veel tehniliselt vähemarenenud riigid. Kuid kui meil maa ei värise? Senine „Eesti rekord“ pärineb 1976. aastast, mil meil toimus 4,7 magnituudine Osmussaare maavärin.

Olgu, pisukese mõtlemisaja võib ju võtta, et vaadata, kuidas Jaapanis asjad arenevad, et tuumaenergia plussid-miinused uuesti läbi arvutada. Kui kindlasti ei tasuks nüüd lahmides öelda, et aatomielektrijaamadel pole tulevikku. Sest mõelgem hetkeks, milline oleks siis alternatiiv? Kui kohe täna kõik tuumajaamad kinni panna, tuleb see turult kadunud energia millegagi asendada. Millega?

Jah, tõesti on energia saamise vallas viimasel ajal toimunud väga palju igasugu uusi ja huvitavaid katsetusi. Küll rajatakse Aafrikasse päikeseelektrijaam, küll viiakse päikeseelektrijaam koguni kosmosesse, orbiidile ümber Maa tiirlema (kosmoses ju pilvi pole), kust kogutud energiat siis maapeale suunama hakatakse. Kohe kui suures koguses energia traadita ülekandmine reaalsuseks saab. Ja just siin peitubki põhiline küsimus: mis saab seni?

Kõik need uhked ja ulmelisemad leiutised on vägevad, suurejoonelised ja päästaks maailma energiapuudusest, kuid mis saab seni? Seni peame vee-tuule-päikese-nafta-gaasi ja põlevkiviga läbi ajama.

Nii ongi näiteks Venemaa, Hiina, India ja Pakistan juba teatanud, et jätkavad plaanipäraselt uute tuumajaamade ehitust. Ka Soomes-Rootsis pole suuremat hüsteeriat märgata. Ometi on neilgi tuumajaamad olemas ning mõned reaktorid ka rajamisel.

Seega, seni kuni energia tarbimine ei vähene, pole tuumaenergiale alternatiivi. Ainus reaalne alternatiiv olekski tarbimise vähendamine. Nagu ütleb Roheliste erakonna eestkõneleja Aleksei Lotman: „See on ammu välja arvutatud, et iga rahaühik, mis investeeritakse nö negavattidesse ehk tarbimise vähendamisse, vabastab tunduvalt rohkem energiat, kui sama investeering megavattidesse suudab toota energiat.“ Kuid kas majanduskasvu ootustes saab energiat säästma hakata?

Autor: Haldusuudised.ee